Enne Vesuuvi purset 79. aastal elas Pompei linnas üle 20 000 inimese. Nüüd avastasid arheoloogid väljakaevamistel, et linn ei jäänud Vesuuvi purske järel tühjaks. Leiud viitavad, et hoolimata ulatuslikest purustustest naases osa ellujäänud linlasi Pompei varemetesse, vahendab The Guardian.

Töörühm oletab, et ellujääjatel polnud lihtsalt kuhugi mujale minna. Samuti oletavad arheoloogid, et ellujääjate kõrval kolisid varemete vahele elama teisedki elukohaotsijad. Uusasukad võisid tahta varemetest otsida ka endistele linlastele kuulunud väärisesemeid.

Omaaegsed skvotterid

Arheoloogide sõnul viitavad leiud, et taasasustuskatsetel polnud ametlikku heakskiitu. Inimesed elasid habrastes ja vaestes oludes. Samuti polnud asulas toonastele Rooma linnadele omaseid teenuseid ja taristut. Viiendaks sajandiks hüljati varemetes Pompei siiski lõplikult. Uurijad oletavad, et Vesuuvi 472. aasta purse võis tekitada nii tugeva maavärina, et varemed muutusid lõplikult elamiskõlbmatuks.

Osa uusasukaid näikse olevat end sisse seadnud vanade majade ülemistel korrustel. Endised alumised korrused muudeti aga ahjude ja veskitega keldriteks. Uuringu juhtivautori ja Pompei leiukoha juhataja Gabriel Zuchtriegeli sõnul ei meenutanud Pompei 79. aasta järel enam niivõrd linna, kuivõrd omamoodi laagrit või slummi. 

Purskejärgse aja leiud tulid välja Pompei arheoloogiapargi lõunaosast, niinimetatud Insula Meridionalis'e alat. Kõige kõnekamad neist pärinevad piirkonna laohoonete ehk horrea'de kompleksi seni uurimata ruumidest. 

Leidude põhjal eristavad arheoloogid vähemalt kahte purskejärgse asustuse perioodi. Esimene neist algas juba mõnikümmend aastat pärast katastroofi ja kestis 1. sajandi lõpust 3. sajandi alguseni. Sellest ajast pärinevad leiud viitavad, et hooned olid osaliselt nähtavad ja piisavalt terved, et võimaldada püsiasustust. Näiteks leiti ühest ruumist taaskasutatud marmorist ja tellistest ehitatud ajutine trepp, mis viis hoonesse kõrgemal asunud akna kaudu.

Teine, pikaajalisem asustusperiood kestis 4. sajandist kuni 5. sajandi keskpaigani. Sellest ajast tuli kaevamistel välja mitu tuleaset ja üks keerukas küpsetusahi. Ahju juurest leitud söestunud männikäbid ja -seemned annavad aimu toonasest kütusest. Töörühma sõnul viitab nii kapitaalse ahju ehitus, et Pompei kui ajutise peavarju kasutamise asemel elati varemetes märksa püsivamalt. 

Ajalugu on arvatust kirjum

Linna purskejärgsele asustusele viitavaid leide on välja tulnud varemgi. Küll aga huvitasid arheolooge toona pigem algse Pompei värviküllased freskod ja linlaste terviklikult säilinud eluasemed. Sestap  eemaldati neile ligipääsemiseks hilisema asutuse märgid neid sageli dokumenteerimata.

Gabriel Zuchtriegeli sõnul on linna hävingule 79. aastal pandud eelnevates uuringutes nii suur rõhk, et kõik muu linna ajaloo juures on jäetud kõrvale. Koos kolleegidega nimetab ta eemaldatud ja unustatud ajalooperioode n-ö Pompei arheoloogiliseks alateadvuseks. See on nende sõnul peidetud ajalugu, mis ei sobitunud pikka aega levinud looga täielikult hävinud ja hüljatud linnast. 

Arheoloogide hinnangul hukkus Vesuuvi purske järel umbes 15–20 protsenti linna elanikkonnast. Eeskätt sai linlastele saatuslikuks hiiglaslikust gaasipilvest ja linna katnud tuhakihist tingitud kuumašokk. Purske järel mattus linn vulkaanituha alla. See säilitas täiuslikult nii linlaste kodusid, avalikke hooneid, esemeid kui ka lõksu jäänud linlasi kuni Pompei taasavastamiseni 16. sajandil.

Pompei varemed kuuluvad Unesco maailmapärandi nimekirja. Colosseumi järel on need külastatavuse poolest Itaalia turismiatraktsioonide seas teisel kohal: mullu väisas varemeid umbes 4,17 miljonit inimest. Pompei pindala on umbes 22 hektarit, millest kolmandik on endiselt tuha all.

Uuring ilmus ajakirjas E-Journal degli Scavi di Pompei.