Uus tehnika võimaldab lugeda Vesuuvi poolt söestatud papüürusrulle
Aastal 79 pursanud Vesuuvi varjus ei asunud vaid Pompei. Kaasnenud turm hukutas ka Herculaneumi linna, kattes selle 20 meetri paksuse kuuma tefra- ja mudakihiga. Enam kui 1600 aastat hiljem avastati esimeste väljakaevamiste käigus linnast Itaalia ainus papüürusraamatukogu. Füüsikud on nüüd õppinud viimaks söestunud papüürusrulle lugema neid seejuures avamata.
Herculaneumi linnas asuv Villa dei Papiri võis olla omal ajal rooma mõtlejate jaoks suurepärane paik, kus lõõgastuda ja lugeda ajastu tippteoseid. Lugemisest viimaks väsides võisid filosoofid silmi puhata sillerdaval Napoli lahel. Ent villa asukoht oli ka selle needuseks – vulkaanid pole alati kõige paremad naabrid. Vesuuvi purse kattis terve asula tsemenditaolise materjaliga. Ent villas leidunud teosed ei hävinud täielikult. Püroklastiline materjal peitis söestunud papüürusrullid ajakapslisse.
Suurem osa ligi 2000st papüürusrullist on tänaseks avatud. Kui neist mõningaid oli võimalik mehaaniliselt lahti kerida, siis teised lõhuti ettevaatlikult tükkideks, et siis pärast puslena kokku panna. Mõlemal juhul sai see aga teostel saatuslikuks. Valguse toimel hakkas küünlatahmal põhinev tint peagi tuhmuma. Kuna tindi ja söestunud papüürusrullide vaheline kontrast polnud kuigi suur, ei olnud abi ka tüüpilistest röntgenkiiretega tehtud uuringutest. Nõnda jäeti kõige hapramad rullid paremaid aegu ootama. Paremad ajad võivad olla aga juba saabunud.
Fotoonikale spetsialiseerunud Vito Mocella Napolis asuvast Itaalia riiklikust mikroelektroonika ja mikrosüsteemide instituudist leidis oma prantsuse kolleegidega, et abi võib olla röntgen-faaskontrast tomograafiast. „Esimeses lähenduses meenutab see veidi meditsiinis tehtavaid röngtenülesvõtteid. Ent kasutatud tehnika pole tundlik vaid materjalides nähtavate röntgenkiirte neeldumise, vaid ka murdumise suhtes. Kuna tint ja söestunud papüüruse pind asub veidi erineval kõrgusel, siis pakub see piltidel täiendavat kontrasti,“ selgitas Moella.
Röntgenkiired peegelduvad veidi kõrgemal asuvatelt tähtedelt sõltuvalt papüürusrulli orientatsioonist tagasi veidi varem või hiljem kui papüüruselt. Osa röntgenkiirte lainetest jõuab seeläbi detektorini kerge faasinihkega, mida mõõtes õnnestus töörühmal leida papüürusrullides peitunud paari mikromeetri paksuste tähtede ligikaudse kuju.
„Põhimõtet demonstreerivates katsetes uurisime Pariisis asuvas Prantsuse Instituudis talletatavaid papüürusrulle, mis kingiti Napoleonile. Meil õnnestus dešifreerida 24 vana-kreeka tähestiku tähte,“ lisas füüsik. Moella töörühma tähelepanu köitnud fraas kuulub tõenäoliselt Epicuruse koolkonda kuuluvale filosoofile Philodemusele, kelle kirjutised moodustavad Villa dei Papiri lektüürist lõviosa.
Moella loodab kolleegidega tehnikat järmise aasta vältel veelgi parandada. „Me loodame välja selgitada kasutatud tindi täpse keemilise koostise, mis võimaldab meil uuringuteks kasutatavate röntgenkiirte energiat täpsemalt kalibreerida. See peaks pakkuma paremat kontrasti. Lisaks käib tähtede tuvastamiseks tehtav analüüs hetkel suuresti käsitsi, misläbi plaanime algoritmi parandada,“ sõnas füüsik. Viimane võimaldaks kokkurullitud papüürustel leiduvaid tähti tuvastada senisest märgatavalt kiiremini.
Mitmed arheoloogid usuvad, et Villa dei Papiri peidab veel papüürusrulle. Seni päevavalgele tulnud kirjutised kuuluvad suuresti vana-kreeka autoritele. Enamikes teistes Vana-Rooma raamatukogudes olid aga vana-kreeka ja vana-rooma autorid paigutatud eraldi sektsioonidesse. Hetkel on aga edasised väljakaevamised peatatud.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.