Vesuuvi purske järel settevalangu alla jäänud Herculaenumi linnas elanud noore mehe ajurakkude struktuur on nähtav veel praegugi. Ajurakkude jälgi on näha mehe peast leitud musta värvi klaasilaadsel materjalil. Värske uuringu järgi osutus materjal hukkunud mehe ajutükiks, vahendab Live Science.

Herculaenumi linn asus Itaalias Vesuuvi vulkaani jalamil. Kui Vesuuv pea 2000 aasta eest purskas, mattusid Herculaneum ja selle kuulus naaberlinn Pompeii kuuma tuha ja gaasisegu ehk püroklastiliste setete alla.

Tuline tuhavalang kuumutas järsult kõiki selle alla jäänud orgaanilisi materjale. Ehkki näiteks puit ja inimliha hakkasid 500 kraadini ulatuva temperatuuri mõjul söestuma, säilisid nad täpselt sellistena, millised olid nad olnud vulkaani purskamise hetkel. Mõnel üksikjuhul säilisid sellisel moel ka ajud.

Napoli Frederico II Ülikooli kohtuantropoloog Pier Paolo Petrone ja kolleegid vaatlesidki oma uuringus üht sellist aju. Nad leidsid kahekümnendates eluaastates mehe katkisest ja söestunud koljust musta klaasjat materjali. Noormees lamas surmahetkel kõhuli Herculaneumi augustaalide kolleegiumi voodil. Tegu oli linna peatänaval asunud hoonega, kus kogunesid keiser Augustust jumalana kummardava sekti liikmed.

Hukkunud mehe aju proovi pisimaidki detaile elektronmikroskoobiga vaadeldes leidsid uurijad proovist tillukesi kerajaid ja pikki torujaid moodustisi. Need meenutasid väga ajurakke ehk neuroneid ja neuronite telgniite ehk aksoneid. 

Teadlased kasutasid materjali keemilise koostise kindlakstegemiseks ka röntgenspektroskoopiat. Selle abil leidsid nad, et proov sisaldas rikkalikult süsinikku ja hapnikku. Järelikult oli materjal orgaanilist päritolu. Proovist leitud valke inimajus leiduvate valkudega kõrvutades osutusid kõik hukkunu peast leitud valgud ajukoe valkudeks.

Näiteks leidsid uurijad valku ATP6VIF, mis osaleb virgatsainete transpordis. Arvestades valgu kogust ja paiknemist mehe kuklas, oletavad Petrone ja kolleegid, et leidsid tükikese mehe selgroost ja väikeajust.

Nii hästi säilinud ajukudet leitakse arheoloogias harva. Mõnel juhul võib see säilida aga sadu või tuhandeid aastaid. Näiteks leiti Põhja-Inglismaalt 2600-aastane kolju, mis sisaldas ka hästisäilinud valkudega ajujäänuseid. Arvatavasti takistasid aju kõdunemist koljut ümbritseva savise mulla happelised ühendid. Leitud on ka igikeltsas säilinud mammutiajusid.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas PLOS One.