Roostevaba terase eelkäijat valmistati juba 1000 aasta eest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Chalaki küla on ainus Iraani leiukoht, kus leidub jälgi tiigelterase valmistamisest.
Chalaki küla on ainus Iraani leiukoht, kus leidub jälgi tiigelterase valmistamisest. Autor/allikas: Chris Hunkeler/Flickr (CC BY-SA 2.0)

Kroomteras, mida tunneme tänapäeval pigem roostevaba terase nime all, polegi nii hiljutine leiutis, kui seni arvatud. Värske areholoogiauuring näitab, et muistsed pärslased valmistasid samalaadset sulamit juba pea milleeniumi eest.

Muistsed pärslased valmistasid kroomterase sulameid juba 11. sajandil, selgus Briti arheoloogide uuringust. Arvatavasti valmistasid toonased pärslased sulamist muu hulgas mõõku, pistodasid ja turviseid. Samas oli materjal kõrge fosforisisalduse tõttu üsna habras, vahendab Gizmodo.

Uuringu juhtivautori Londoni Ülikooli kolledži arheoloogi Rahil Alipouri sõnul valmistati leitud tiigelterase tükid Chahaki külas ning need sisaldavad umbes 1-2 protsenti kroomi ning kaks protsenti fosforit.

Seni pidasid arheoloogid ja ajaloolased kroomterast üsna värskeks leiutiseks. Neil oli selles mõttes õigus, et meile tuntud roostevaba teraseni jõuti alles 20. sajandil ning see sisaldab tunduvalt rohkem kroomi kui muistsete pärslaste metall. Sestap polnud pärslaste teras Alipouri sõnul roostevaba. Värske leid tõestab, et kroomimineraali, tõenäoliselt kromiiti, lisati tiigelterasele tahtlikult sajandeid varem.

Chalaki arheoloogiline leiukoht asub Lõuna-Iraanis. Teadlasrühm teadis suunduda just sinna pärast keskaegsete Pärsia käsikirjade tõlkimist. Keskajal oli asula oluline terasetootmise keskus: käsikirjades mainitakse seda kui kohta, kus valmistati tiigelterasid ja -mõõku. Samas märgitakse nendes, et "ehkki sealseid mõõku müüdi kalli hinnaga, olid nad sedavõrd haprad, et muutusid väärtusetuks".

Ühtlasi on Chalak ainus Iraani leiukoht, kus leidub jälgi tiigelterase valmistamisest. See tähendab, et raud, mineraalid ja muud lisandid pandi pikkadesse torjuatesse tiiglitesse ehk tassikujulistesse sulatusnõudesse. Tiiglid suleti ja neid soojendati sulatusahjus. Kui sulam maha jahtus, lõhuti tiigel sulamikangi ümbert ära. Kirjeldatud tehnikat tundsid teisedki kultuurid, näiteks viikingid.

Alipouri sõnul oli tiigelteras keskajal väga kvaliteetne, sest selles polnud lisaaineid. Seega sobis see hästi turviste, relvade ja tööriistade valmistamiseks.

Uuringus toetuti peamiselt Pärsia multitalendi Abu-Rayhan Biruni 10. või 11. sajandil kirjutatud käsikirjale "al-Jamahir fi Marifah al-Jawahir" ("Teabekogu kivimitundmiseks"). Käsikirjas oli olemas juhend tiigelterase valmistamiseks, kust võis muu hulgas leida salapärase koostisosa nimega rusakhtaj ("põletatu"). Uurijad oletasid õigesti, et tegu on kroomliivaga.

Nüüd leidsid uurijad väljakaevamistel vana tiigliklibu hulgast puusöe jääke. Radiosüsiniku meetodi abil paigutasid nad leitud söe 10. ja 12. sajandi vahelisse aega. Elektronmikroskoobi all paljastusid tiigliklibu tükkidelt kroomimaagi jäljed. Kõigele krooniks näitas klibu hulgast leitud teraseosakeste analüüs, et Chulaki tiigelteras sisaldas 1–2 protsenti kroomi.

Alipouri sõnul oli Chalaki teras teadaolevalt ainus ajalooline kroomi sisaldav teras. Omadustelt võis see olla lähedane tänapäeva tööriistaterasele. Kroomilisand tegi materjali tugevamaks ja kõvemaks, mistap võis sellest saada häid tööriistu. Samal ajal muutis kõvaduse vähendamiseks ja sulamistemperatuuri alandamiseks lisatud fosfor materjali hapraks.

Varem on teadlased Alipouri sõnul leidnud jälgi tiigelterase valmistamisest Indiast, Sri-Lankalt, Türkmenistanist ja Usbekistanist. Üheski varasemas leius pole aga kroomi kasutatud.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas Journal of Archaeological Science.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: