Võhkadega loomake võis suikuda talveunne juba 250 miljoni aasta eest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lystrosaurus.
Lystrosaurus. Autor/allikas: Dejawolf/Wikimedia Commons (CC BY-SA 3.0)

Lystrosauruse-nimelised imetajate eellased võisid polaaröö ajaks oma elutegevust oluliselt aeglustada ehk langeda talveune-laadsesse seisundisse. Talveuni on seega seni arvatust palju vanem nähtus, selgub värskest uuringust.

Seisundit, kus organismi ainevahetus aeglustub pea olematuks, nimetatakse torporiks. Talveuni on üks torpori esinemisvorme. Lystrosauruse-nimelise olevuse võhafossiilid viitavad nüüd, et loomad säästsid sel viisil energiat juba 252–248 miljoni aasta eest. Oma hiilgeaegadel elasid need loomad lõunapoolkeral sedavõrd niivõrd madalatel laiuskraadidel, et pidid elama talvel mitu kuud pilkases pimeduses.

Varem on leitud talveune jälgi mõne miljoni aasta vanuste närilisefossiilide hammastest. Võrdluseks elas Lystrosaurus 252 miljoni kuni 248 miljoni aasta eest ehk talveuni on arvatust palju varasem nähtus.

Harvardi Ülikooli võrdleva zooloogia muuseumi paleontoloogi Megan Whitney sõnul oli Lystrosaurus äärmiselt kummaline loom. Imetajate eellasel oli lühike kere nagu karjakoertena kasutatavatel corgidel ning tema suud ehtisid hammaste asemel võhad ja kilpkonna noka laadne moodustis. Loomad võisid kasvada nii koera- kui ka lehmasuuruseks.

Whitney uuris kuut tänapäeva Antarktikast leitud Lystrosauruse võhafossiili. Võhad on iseenesest teadlastele huvitavad, sest nagu elevantidelgi, kasvasid Lystrosauruse võhad terve tema elu jooksul ning talletasid looma elukäigu kohta nii mõndagi põnevat.

Paleontoloog leidis, et võhkades paiknes mõnes kohas tihedalt koos mitu tumedamat riba, mis võib tema hinnangul viidata stressile ning torporis veedetud perioodidele. Võis juhtuda, et Lystrosauruse kollakasvalget dentiini ehk võhkade põhilist koostisosa tootvate rakkude elutegevus seiskus mõneks ajaks ning võhad kasvasid vaid tumeda koe arvelt. Õhukesed heledad triibud tumedate vahel viitavad aga lühikestele perioodidele, mil muutusid sauruse rakud jälle tegusaks. Paleontoloogide hinnangul võib see viidata tänapäeva talveunega võrreldavale elurütmile, kus loom oli aktiivne vaid soojadel kuudel.

Võrdluseks uuris Whitney ka nelja võhka, mis pärinesid Aafrikast Karoo jõgikonnast. Seal ei saanud mingitest pimedatest talvedest juttugi olla. Aafrikast leitud võhkadel tumedaid stressitriipe polnud. Nii ongi võhatriipude erinevuse üks võimalik seletus see, et lõunapoolusel elavad Lystrosaurused magasid talveund, samas kui pehmemate talvedega alal elavatel loomadel puudus selleks vajadus.

Lystrosaurused juhtusid elama planeedil üsna heitlikul ajal. Umbes 252 miljoni aasta eest paiskus Siberis asunud vulkaanidest atmosfääri suurel hulgal tuhka ja peenosakesi, mis viisid ilmselt suure Permi väljasuremislaineni. Toona kadus maismaalt pea 70 protsenti liikidest, ent Lystrosaurused jäid erinevalt paljudest teistest püsima.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas Communications Biology.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: