Stockholmi Ülikooli ja Rootsi loodusloomuuseumi ühisuuringus said teadlased lahkamise tulemusel aimu jääajal elanud kutsika surmaeelsest toidusedelist. Esmalt pidasid uurijad kutsikamuumia kõhust leitud kollase karvaga kaetud nahakäntsakat koopalõvi (Panthera spelaea) jäänusteks, vahendab Live Science.

Nahatüki DNA-analüüs näitas aga, et kutsikas oli söönud karvast ninasarvikut (Coelodonta antiquitatis). Liik  suri teadaolevalt välja ligi 14 000 aasta eest ehk umbkaudu kutsika viimase toidukorra aegu. Järelikult võis kutsikas ära süüa ühe ninasarvikuliigi viimastest esindajatest, tõdes uuringu üks autoreid Rootsi paleontoloogiakeskuse doktorant Edana Lord.

Mumifitseerunud kutsikas leiti 2011. aastal Kirde-Siberist, Tumati küla lähedalt. Analüüs näitas, et kutsikas oli surres tõenäoliselt kolme kuni üheksa kuu vanune, ent täpselt pole selge, kas loom oli hunt või koer. Lord oletab, et loom elas koera kodustamise piiriajal ja lisab, et Kopenhaageni Ülikooli teadlased püüavad kutsika liigilisse kuuluvusse selgust tuua.

Radiosüsinikumeetodi põhjal elas kutsikas umbes 14 000 aasta eest. Teadlased uurisid samal meetodil ka karvase ninasarviku nahka. Nad tahtsid kontrollida võimalust, et ninasarvik suri juba varem ning kustikas leidis igikeltsast tema hästisäilinud liha. Lordi sõnul võis kutsikas kuuluda jääkides tuhnivasse koerlasekarja, kes leidis huntide mahamurtud või lihtsalt ammu surnud ninasarviku.

Kui kutsikas oli tõepoolest kodustatud koer, võis ta elada koos inimestega, kes enda püütud ninasarviku liha oma lemmikuga jagasid, lisas Lord. Ometi suri kutsikas mingil põhjusel peagi peale söögikorda. Teadlased teavad vaid sedapalju, et kutsikat ei lömastatud..

Lordi ja kaasautorite uuringu järgi polnud karvaste ninasarvikute väljasuremises aga süüdi kiskjad, vaidi hoopis viimase jääaja lõpu üha soojenev kliima. Nahatükikese põhjal järjestatud tuumagenoom ja 14 mitokondriaalset genoomi osutasid, et ninasarvikuid elas maamunal ühtlaselt palju kuni mõne tuhande aastani enne nende väljasuremist. Geenide mitmekesisus näitas sedagi, et karvased ninasarvikud ei segunenud teiste liikidega.

Muuseas paljastas DNA-analüüs, et karvasel ninasarvikul olid tekkinud geenimutatsioonid, mis aitasid tal külma ilmaga toime tulla. Näiteks ei tundnud karvane loom Lordi sõnul külma kuigi tugevalt ning võis seega  ellu jääda ka äärmuslikus külmas. Soojenevas kliimas tegid need geenid aga karvasele ninasarvikule karuteene.

Pealegi olid ninasarvikud harjunud tuhlama endale toitu kuivadel rohumaadel, mis muutusid Bølling-Allerødi jäävaheajal lumisteks ja puude-põõsastega kaetud maastikuks. Sealt ei leinud ninasarvikud Lordi sõnul enam meelepärast toidupoolist. Kutsikad söövad samal ajal meeleldi kõike ettejuhtuvat karvastest ninasarvikutest toatuhvliteni, mis seletab ka nende head kohanemisvõimet.

Artikkel ilmus ajakirjas Current Biology.