Senstel hinnangutel kadus see ninasarviklane, keda on nimetatud ka Siberi ükssarvikuks, umbes 200 000 aastat tagasi.

Kuid rühm teadlasi eesotsas Adrian Listeriga Londoni Loodusmuuseumist on nüüd 23 isendi fossiile radiosüsiniku meetodil dateerinud ja jõudnud tulemusele, et neid loomi elas veel 39 000 aastat tagasigi, aga võib-olla veel mõned aastatuhanded hiljemgi.

Lister ja kolleegid analüüsisid ka fossiilide mitokondrilist DNAd, mis pärandub järglastele emasliini pidi, ja tuvastasid, et Elasmotherium sibiricumi ja tänapäeva ninasarvikute viimased ühised eellased elasid enam kui 40 miljonit aastat tagasi.

Ajakirjas Nature Ecology & Evolution avaldatud uurimistulemuste järgi suri Siberi ükssarvik välja enam-vähem samal ajal, mil mitmed muudki Euraasia omaaegsed suurimetajad.

Enam-vähem samal ajal ilmusid sesse piirkonda ka esimesed nüüdisinimesed. Kuid tõenäoliselt ei ole inimene nende kadumises siiski süüdi. Pigem ei sobinud neile hästi jääaegne külm kliima, mil nende toiduks olnud rohtu kasvas liiga kiduralt.

Teine tore ninasarviklane, karvane ninasarvik, kelle menüüs rohi nii asendamatu ei olnud, pidas vastu paarkümmend tuhat aastat kauem.