Kelgukoerad on inimesi vedanud juba üle 9500 aasta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kelgukoerte eelkäijad elasid inimesega koos juba 9500 aasta eest.
Kelgukoerte eelkäijad elasid inimesega koos juba 9500 aasta eest. Autor/allikas: EHRENBERG Kommunikation/Flickr (CC BY 2.0)

Kelgukoerad kohanesid arktiliste elutingimustega seni arvatust tunduvalt varem. Nende eelkäijad elasid inimesega koos juba 9500 aasta eest, selgub Kopenhaageni Ülikooli teadlaste uuringust.

Koer on kõikjal maailmas inimese parim sõber: mõnel pool lihtsalt lemmikuna, mõnel pool tööloomana. Ehkki paljude koeratõugude vanus ja päritolu on siiani teadmata, tõid Kopenhaageni Ülikooli teadlased koostöös Gröönimaa Ülikooli ja Barcelona evolutsioonibioloogia instituudiga selgust nüüd kelgukoerte põlvnemisloosse.

Uuringu ühe autori Globe'i instituudi doktorandi Mikkel Sindingi sõnul eraldasid uurijad 9500 aasta vanuse Siberi Žukovi saarelt pärit koera DNA. Selle põhjal järjestasid uurijad vanima teadaoleva koeragenoomi, mis näitab, et koerad jagunesid erinevateks kelgukoeratõugudeks üllatavalt varakult.

Siiani arvasid uurijad, et leiukoha järgi Žukoviks hüütav 9500-aastane koer oli nii-öelda muistne koer ehk üks varasemaid kodustatud koerlasi. Nüüd ilmnes, et Žukovil olid samad geenid, mis tänapäeva Alaska malamuutidel, Siberi Huskydel ja Grööni kelgukoertel. See tähendab, et kelgukoertele iseloomulik genoom oli olemas juba 9500 aastat tagasi. Seni arvati, et kelgukoer arenes välja alles 3000 või 2000 aasta eest.

Algupärane kelgukoer

Saamaks kelgukoera päritolust paremat aimu, järjestasid teadlased ka 33 000 aasta vanuse Siberi hundi ja 10 tänapäevase Grööni kelgukoera genoomid. Neid genoome võrdlesid uurijad erinevate koera- ja hundigenoomidega üle maailma.

Mikkel Sindingu sõnul sai selgeks, et enim ühiseid geene oli Žukovil tänapäevaste kelgukoeratõugudega. Uurijad leidsid jälgi ka varajasest tõuaretusest, mille käigus muistseid koeri ristati muistsete Siberi huntidega. Tänapäevaste huntidega Žukovil selliseid geenisarnasusi ei leitud. Kelgukoeratõugudest osutus kõige omapärasemaks Grööni kelgukoera genoom, mistap võib see tõug olla algupärasele kelgukoerale lähim.

Ühisjooned põhjarahvaste ja jääkarudega

Lisaks kelgukoerte päritolule andis uuring aimu ka kelgukoerte eripäradest. Näiteks pole kelgukoerad erinevalt teistest tõugudest kohastunud sööma suhkru- ja tärkliserikkaid toiduaineid. Samas taluvad nad paremini rasvarikkaid toite - see tunnus on neil ühine põhjarahvaste ja jääkarudega.

Uurjate sõnul kinnitavad need eripärad veelgi kelgukoerte 9500 aasta tagust eraldumist. Muistsete koerte hapnikuvahetus oli lisaks kiirem ja seega kelguveoks kohane. Sestap on kelguvedu ise samuti arvatust vanem praktika.

Uuring kelgukoerte päritolust ilmus ajakirjas SCIENCE.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: