Mõõdukalt hirmu tunda on koerte jaoks normaalne. Hirm aitab ohuolukorras paremini toime tulla. Kui aga koer on nii pelglik, et see segab tema argielu, võib tegu olla käitumishäirega. Väga kartliku koera tervis on üldiselt kehvem ning side omanikuga nõrgem, selgub värskest uuringust.

Teadlased kõrvutasid 6000 koera käitumise kohta kogutud andmeid. Nad püüdsid sel moel kindlaks teha, millised riskitegurid põhjustavad koertel sotsiaalset hirmu. Sotsiaalne hirm tähendab koera jaoks hirmu võõraste inimeste ja teiste koerte ees.

Selgus, et koerte sotsiaalsel hirmul on mitu põhjust. Enim mõjutasid koera loomust tema kutsikapõlve kogemused. Võis juhtuda, et omanik polnud kutsikat piisavalt erinevate olukordadega toime tulema õpetanud.

Teiseks olenes koera temperament tema elukeskkonnast. Linnakeskkonnas elavad koerad paistsid olema pelglikumad, kui nende maal elavad suguvennad.

Helsingi Ülikooli veterinaarmeditsiini osakonna järeldoktor Jenni Puuruneni sõnul pole koerte puhul sellist seaduspära varem uuritud. "Teame ju küll, et inimestel esineb linnas vaimse tervise probleeme sagedamini kui maal. Samas oleks vaja täiendavaid uuringuid, enne kui elukeskkonna mõjust rohkem rääkida saame."

Kinnitust sai ka varasem teadmine, et steriliseeritud emased koerad ja väikesed koerad kipuvad rohkem kartma.

Veel leidsid uurijad seose koera aktiivsuse ja iseloomu vahel. Kartlikud koerad liikusid vähem ning omanikud tegid nendega märkimisväärselt harvem trenni. Helsingi Ülikooli professor Hannes Lohit huvitab, kas tegemist on põhjuse või tagajärjega.

"On ju teada, et aktiivne eluviis mõjub hästi nii koertele kui ka inimestele. Samas võib kartliku koera vähese aktiivsuse taga olla omaniku püüe lemmikut stressirohketest olukordadest säästa. Võib-olla ei tegele inimesed ise kartlike koertega nii aktiivselt," märgib Lohi.

Viimaks leidsid uurijad, et veel mõjutab koera loomust tema tõug. Näiteks Hispaania veekoerad ja Shetlandi karjakoerad osutusid kõige kartlikumateks. Pehmekarvalised nisuterjerid paistsid aga silma julgusega. Cairni terjerid ja Walesi korgid pelgasid teisi koeri vaid natuke.

Lohi sõnul kinnitavad tõugudevahelised erinevused arusaama, et geenid mõjutavad kartlikkust ja muid vaimse tervise probleeme. "Leitu innustab meid pärilikkusega seonduvat edasi uurima. Lõppude lõpuks aitab see uuring meil oma parima sõbra heaolu parandada. Kutsikaid erinevates olukordades käituma õpetades, koeraga rohkem liikudes ja tõuaretusel hoolikaid valikuid tehes saame koerte sotsiaalset hirmu tublisti vähendada," ütleb ta.

Uudis ilmus ajakirjas Scientific Reports.