Siseparasiite levitab pea iga kümnes Eesti linnakoer ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sagedamini levitavad siseparasiite just väiksemad koerad.
Sagedamini levitavad siseparasiite just väiksemad koerad. Autor/allikas: Ashleigh Robertson /Unsplash

Ligi kümnendik Eesti linnakoertest on nakatunud inimeste tervist kahjustavate siseparasiitidega, viitab hiljuti ilmunud Tartu Ülikooli teadlaste uuring. Kuigi sooleparasiitide levikut mõjutavad ka ilmastikutingimused, sõltub see eeskätt koeraomanike vastutustundlikkusest.

Mõne aasta eest avaldatud töö kohaselt on nakatunud siseparasiitidega ligikaudu kaheksa protsenti inimestest. Riskirühmades oli nende osakaal veelgi suurem. "Varjupaigatöötajatel leiti kutsikasolkme antigeeni 24 protsendil. Lastel esines seda 13 protsendil," tõi Tartu Ülikooli ökoloogia-ja maateaduste instituudi doktorant Ants Tull näite.

Kõige suurem on nakkusrisk kevadel ja sügisel. Suvel leidub parasiidimune UV-kiirguse tõttu keskkonnas vähem. Talvel aitab kaitsta neid pakase eest lumikate.

Kuigi seekord lume sulades haljasaladele koerte väljaheidetest koosnevaid nn miinivälju ei tekkinud, võis mõjuda Tulli sõnul olla parasiitidele soodsalt ka selleaastane talv. "Parasiidimunade eluvõime tõhusaks kaotamiseks on vaja nädalaid kestvat külma. Soe talv soodustas parasiitide, sh kärntõve tekitava süüdiklesta levikut kohe kindlasti," viitas Tull.

Üldiselt ei mõjuta üksikud äärmusliku temperatuuriga aastad sooleparasiitide esinemissagedust siiski kuigi palju. Siseparasiidid väljutavad lõpp-peremehes, näiteks koeras, oma eluea jooksul mune läbi aja suhteliselt konstantselt ja arvukalt. Näiteks kutsikatel võib ühes grammis väljaheites leiduda 15 000 kutsikasolkme muna.

Inimene on paljude siseparasiitide jaoks tupik- või säilitusperemees. Parasiidid ei suuda neis suguliselt sigida, vaid jäävad organismi teatud arengustaadiumisse pidama, kahjustades seejuures organeid ja kudesid.

Peiteaeg sõltub suuresti parasiidiliigist ning nakatunud peremehest. See võib ulatuda kutsikasolkmega nakatunud koeral ühe kuuni või alveokokk-paelussiga nakatunud inimesel paari aastani.

Väikesed koerad, väikesed linnad...

Hoopis rohkem saavad teha ära koeraomanikud. Tull märkis hiljutise uuringu valguses, et eriliselt kiputakse alahindama väiksematest koertest lähtuvat riski. Kokku enam kui 650 roojaproovi põhjal võis järeldada, et nad kannavad parasiite suurematest liigikaaslastest oluliselt sagedamini. Uuringus polnud võimalik eristada siiski väikeseid koeri kutsikatest. Viimased võivad saada parasiidid juba oma emalt emapiima vahendusel või emakasiseselt läbi veresoonte platsentas.

"Kui vaatame väikeste koerte suurt populaarsust viimastel kümnenditel, võidakse neid parasiidikandjatena alahinnata. Neid kiputakse sageli nunnutama, lastakse nägu lakkuda ja enda voodis magada. Kindlasti hellitavad väikesed lapsed neid suurtest koertest meelsamini. Siin peitub samuti nakkusoht," lisas doktorant.

Ühtlasi tuli uuringust välja, et sagedamini on nakatunud siseparasiitidega väiksemates linnades elavad lemmikloomad. Töörühmal on sellele kolm võimalikku selgitust. Väikelinnade pindala on reeglina väiksem, mis võib soodustada koerte otsest kokkupuudet nakkusaladega. Ühtlasi on piiritletud väikelinnad sagedamini sujuvalt loodusmaaks üle minevate rohealadega

Nõnda satuvad linna sagedamini rebased ja teised metsloomad, kellega koerad jagavad samu parasiite. Kolmandaks on veterinaaride kättesaadavus väikelinnades üldjuhul kehvem ja käiakse pigem mõnes maakonnakeskuses. Seetõttu ei manustata ehk ussirohtu nii sageli kui suurlinnades," oletas Tull.

Kortermajade nõiaring

Suuremate kortermajade piirkondades saab kirjeldada nakatumistsüklit suletuna. "Põhimõtteliselt on selle taga vastutustundetud koeraomanikud, kes oma koerte järelt ei korista. Suure tõenäosusega on selliste omanike koerad nakatunud ise mõne siseparasiidiga," selgitas doktorant.

Hoolsa omaniku koer võib seejärel koristamata väljaheites püherdada. Munad kleepuvad karvkatte külge ja hiljem lakutakse need sisse. Samuti võib nakkuse saada ussimunadega saastunud pinnaselt. Soodsates oludes võivad munad elujõulistena püsida kuid või isegi aastaid ning koer võib puhtjuhuslikult munad või vastsejärgud enesele sisse süüa. Kuna inimeste käigurajad ja käitumismustrid väga kiiresti ei muutu, kordub taoline nõiaring ikka ja jälle.

"Ühed ja samad omanikud saastavad. Korralikel koeraomanikel pole võimalust nakkust vältida, sest nakkus on piltlikult pinnases kogu aeg olemas;" lisas Tull.

Nähtamatu oht

Riski vähendamiseks tuleks lisaks koera järelt koristamisele anda õuekoertele ussirohtu kindlasti 4–6 korda aastas. Oluline on veel jälgida, mille vastu ussirohtu antakse. Kui koer on nakatunud algloomadega, nagu Giardia, Cryptosporidium, siis ei tasu anda ussirohtu ümarusside vastu. Ideaalis tuleks lasta veterinaaril selgitada, milliste parasiidiliikidega koer on nakatunud ja seejärel määrata vastav ussirohi. Toakoerte puhul võib piirduda aastas kolme korraga.

Riskirühmades tuleks järgida hügieeninõudeid aga eriti hoolsalt. Näiteks peaksid unustama jahimehed koertele värskete tapasaaduste nagu maksa, südame, lihaste või neerude, söötmise. "Laste puhul varitseb oht liivakastides või mänguväljakutel. Kui seal ümber koertega jalutamas käiakse, tuleb veenduda, et seal lähedal koerad endast midagi maha ei jäta," lisas Tull.

Siseparasiitide esinemissagedust uurinud töö ilmus ajakirjas Journal of Helminthology.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: