Tegu on jätku-uuringuga paari aasta eest ilmunud tööle, milles võeti luubi alla linnakoerad. Toonaste leidude kohaselt oli ühe või teise siseparasiidiga nakatunud umbes iga kümnes jalutama pääsev lemmik.

"Rannikualadel näib olevat risk linnadest üheksa korda kõrgem – sooleparasiitidega oli nakatunud 87 protsenti proovidest," sõnas Ants Tull, uurimuse esimene autor ja Tartu Ülikooli parasitoloogia nooremteadur. Järeldused põhinevad ulatuslikumal kiskjaliste ekskrementide kogumise uuringul. Kogutud proovidest kuulusid pärilikkusaine (DNA) analüüsil koertele 84 väljaheidet.

Teaduskirjanduses sooleparasiitide sedavõrd suurt levimust seda tüüpi uuringute puhul reeglina ei näe. Näiteks hindas rühm Hispaania teadlasi mõne aasta eest ilmunud töös levikut laiaks juba juhul, kui ussimune nähti kahes kolmandikus väljaheidetes. Tulli sõnul võis paisutada antud juhul näitajat proovide kogumise koht. Täpsemalt pärinesid need Matsalu rahvuspargist, Hiiumaalt ja Häädemeestelt.

"Osaliselt on selle taga rannikuefekt – paelussid on seal reeglina rohkem levinud. Rannikualadel pääsevad loomad kala sööma, milles võib olla väga palju just paelusside vaheperemehe elusvorme," selgitas nooremteadur. Sisemaa ja ka näiteks Peipsi ranniku kohta millegi kindlama ütlemiseks tuleb koguda täiendavaid proove.

Ühtlasi leidis töörühm, et maakoerte liikumis- ja käiguteed kattusid suuresti rebaste ja šaakalite omaga. Neist viimaste väljaheiteid leidis töörühm koertega võrreldaval hulgal, rebaste ekskremente veelgi rohkem. "Pilt oli elurajoonide juures küllaltki ühetaoline – rebased, šaakalid ja koerad kasutavad kõik samu alasid. Kui nad söövad sama toitu, jätavad nad ka väljaheited samasse kohta, kus saavad nii nakkust edasi kanda kui ka ise nakatuda," lisas Tull. Siinkohal tuli teadlastelegi üllatusena, et võimalusel murravad koerad toiduks ka närilisi.

Oma roll võib olla klassikaliste rannaniitude kooslustel. Veiste ja lammaste vahel saalivad ikka ja jälle šaakalid ning rebased, kes on paelussidele lõpp-peremeheks. Niidule nende mune poetades võivad sattuda need nugiliste vaheperemeheks olevate veiste toidulauale. "Hiljem näiteks hukatud looma sisikonda koerale söötes või selle šaakalite-rebaste hoolde jättes algab nakkustsükkel uuesti peale," nentis nooremteadur.

Kõik pole hukas

Nakatunud koerte või nende väljaheidetega lähemalt kokku puutudes võivad jõuda sooleparasiidid inimeste organismi. Tasemel immuunsüsteemi jõud käib küll üksikutest parasiidimunadest reeglina üle, kuid selget kriitilist piiri siinkohal pole. Liiatigi oleneb see inimesest ja konkreetsest parasiidist.

Samal ajal napib teadmisi nakatumise varjatud mõjude kohta. Suuremates epidemioloogilistes uuringutes on seostatud näiteks teatud parasiite suurema riskiga haigestuda edaspidises elus astmasse või vähenenud vaimse võimekusega. "Mõne konkreetse ärritaja suhtes võib organism nakkuse toimel hoopis vastupidavam olla. Uuringud on selles osas veel väga lapsekingades, mis zoonoosiga kaasneda võib," lisas Ants Tull.

Mitmete sooleparasiitide peiteaeg võib ulatuda nakatumise järel aastatesse. Näiteks võib elada alveokokk-paeluss inimeses segamatult 10–15 aastat. Selleks ajaks võib olla räsinud see teatud elundeid, näiteks kopse, neere või maksa sedavõrd tugevalt, et uue elundi siirdamiseta inimene enam hakkama ei saa.

Sellele vaatamata rõhutas nooremteadur, et vanemad lapsele koera võtmisest uuringu peale siiski loobuma ei peaks. Vahe linna- ja maakoerte nakatumises toob ilmekalt välja, et nakatumisriski saab mitmel moel vähendada. "Nugiliste vastu on üpris hõlbus võidelda ja neist jagu saada, kui see probleem peaks ilmnema. Eriti lastega perekondades tasub lihtsalt loomade tervishoiule rohkem tähelepanu pöörata," sõnas Tull.

Näiteks näitas värske uuring, et koeratoitu saanud ja seega ilmselt täiskõhuga looma parasiteerituse tase oli 63 protsendi võrra väiksem. Lisaks tuleks isegi ääremaal elades võtta vaevaks käia aeg-ajalt loomaga veterinaari juures või külastada kahtluse korral ussirohu ostmiseks apteekrit. Viimasel juhul tuleks eelistada igaks juhuks ravimit, mis aitab korraga nii solkmete kui paelusside vastu.

Eriti valvas tuleks olla kutsikate võtmisel, kelle seas on parasiitide levimus täiskasvanud koertest suurem. Tõuloomi eelistades võiks pöörata lisaks muule tähelepanu ka sellele, kas seda kimbutavad konkreetsed sageli konkreetsed ussi- või parasitaarhaigused. Näiteks on neist paljudel probleeme algloomaga Giarda.

"Igatahes tasub koera kindlasti võtta ning sellega kaasnevad hüved kaaluvad võimalikud riskid kindlasti üles," kinnitas Ants Tull.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Helminthology.