Nii mõnigi koeraomanik võib täheldada, kui erinevalt reageerib tema lemmik kuuldud häältele. Omaniku hääle peale võib koer kiindunult saba liputada, kuid naabri koera haugatuste peale tõrjuvalt vastu haukuda, kirjutab Science.

Uus uuring kinnitab sel juhul koeraomanike kahtlusi: koerte aju töötleb inimeste ja teiste koerte häälitsusi erinevalt. Nii võib olla, et koerad ongi arenenud inimeste hääli liigikaaslaste omadest eristama.

Uuringuga mitte seotud Auburni Ülikooli kognitiivse neuroteadlase Jeffrey Katzi sõnul on märkimisväärne, et koerad suudavad inimesel ja koeral vahet teha pelgalt kuulmise põhjal. Varasematest uuringutest on teada, et koerad suudavad kokku viia inimeste hääli ja näoilmeid. Kui neile mängiti ette näiteks helilõik naise naerust, vaatasid nad sageli naeratava naise foto suunas.

Seni pole aga päris selge, kuidas koera aju helisid töötleb. Magnetresonantsuuringu (MRT) abil on teadlased leidnud, et kui koer kuuleb teise koera niutsatusi või haukumist, töötavad mõned tema aju osad aktiivsemalt. MRT-pildid ei anna aga täpset aimdust, millal koerte ajurakud elavnevad, ja kas need aktiveeruvad erinevate häälte peale isemoodi.

Uues uuringus kasutas Etövös Lorandi Ülikooli koerlaste neuroloog Anna Balint hoopis elektroenetsefalograafiat, millega saab mõõta üksikuid ajulaineid.

Koos kolleegidega värbasid ta oma katsesse 17 perekondliku lemmikloomana peetavat koera. Uuritavate seas oli mitu borderkollit, mitu kuldset retriiverit ja üks Saksa lambakoer. Kõigile koertele oli varem õpetatud, kuidas mitu minutit järjest liikumatult lamada.

Uurijad kinnitasid iga koera pea külge elektroodid, et jäädvustada nende ajus toimuvat. Balinti sõnul ilmnes, et see ülesanne pole kergete killast, sest erinevalt inimestest on koertel pea peal palju mõõtmistäpsust segada võivaid lihaseid.

Kui elektroodid koertele pähe said, mängisid uurijad neile ette inimese ja koera häälitsuste helilõike. Inimese lõikudes oli kuulda üksnes sõnatuid häälitsusi nagu imiku lalinat, naeru ja köhimist. Koera häälitsustest kõlasid klippides näiteks nuuskimine, ähkimine ja haugatused.

Uurijad liigitasid kõik häälitsused kas positiivset või neutraalset tunnet väljendavaks. Nad lähtusid sealjuures häälitsemise kontekstist: näiteks väljendas palli mängiva koera kiunatus elevust. Kuna uurijad ei tahtnud koeri ehmatada, ei kasutanud nad ühtki negatiivse seosega häälitsust.

Iga kuuldud heli peale muutusid koerte ajulained esimese 250–650 millisekundi jooksul. Inimeste puhul seostuvad sellisesse ajavahemikku jäävad ajulainemuutused motivatsiooni ja otsustamisega. Balinti ja kolleegide sõnul viitab tulemus, et koerad püüdsid aru saada kes või mis heli tekitas, ja kuidas peaks helile vastama.

Esimese 250 millisekundi jooksul ei andnud koerte ajud aga ühtki tähenduslikku signaali. Inimaju töötleks samal ajal heli omadusi, näiteks kõrgust ja tooni. See viitab Balinti sõnul, et koerad lihtsalt ei märganud, et hääled kõlavad erinevalt.

Veel enam, kui koerte ajulained  250–650 millisekundi vahel haripunkti saavutasid, olid need sõltuvalt hääle tekitajast erinevad. Inimhäälte peale tekkisid koertel uurijate sõnul pigem positiivse elektrilaenguga ja koerahäälte peale pigem negatiivse laenguga ajulained.

Balint rõhutab, et positiivne ja negatiivne tähendavad selles kontekstis aju elektrilaengu muutusi. Need laengud ei mõjuta ajusignaali tugevust ega koera eelistust ühe või teise hääle suhtes. Sellegipoolest oli kontrast inimese ja koera häälte peale tekkinud ajulainete laengutes Balinti sõnul tugev. Koerte ajud töötlevad järelikult neid helisid erinevalt, kuid kuidas täpselt, pole endiselt teada.

Marylandi Ülikooli koerte ja inimeste keeletöötluse uurija Rochelle Newmani sõnul sai mõnesid uuringus kasutatud hääli nagu haukumist või naeru selgelt kindla liigiga seostada. Samas võisid koerad tema hinnangul mõnede teiste häälte eristamisel hätta jääda. Näiteks kahtleb ta, kas inimese ja koera haigutused on kõla järgi eristatavad. Kui see nii pole, võisid koerad eristada neid helisid hoopis mingite muude kriteeriumite põhjal.

Jeffrey Katz hindab aga uuringu tulemusi kehtivateks ja olulisteks. Koerte helitöötluse parem mõistmine võib tema sõnul muu hulgas tõhustada teenistuskoerte väljaõpet.

Balintit huvitaks edaspidi, kuidas reageerivad koerte ajud muudele stiimulitele, kuid esmalt tahab ta praegust katset suurema koerte rühmaga korrata. See ei saa uurija sõnul lihtne olema, sest siis tuleb veel rohkematele koertele õpetada, kuidas seitse minutit järjest liikumatult lamada.

Teadustöö avaldati ajakirjas Royal Society Open Science.