Imikud omandavad keele kõla juba esimesel elupäeval
Imiku aju suudab juba kolm tundi peale sündi eristada loomulikke ja pisut ebaloomulikke kõnehelisid.
Vastsündinu näib meile kui valge leht, millele ei jää esimestel elunädalatel ühtki kriipsu. Päris nii see siiski pole, sest laps õpib kõnelejate häältel vahet tegema juba emaüsas ja eelistab sündides kuulda just kõnehelisid.
Kuidas imiku aju nii ruttu keerukat keeleinfot töötlema õpib, on teadlastele endiselt mõistatus. Bangori Ülikooli kognitiivse neuroteaduse professor Guillaume Thierry ja kolleegid otsisidki sellele nüüd vastust.
Koostöös Hiina vastsündinu-uurijatega kinnitasid nad imikutele pähe väikesed mütsid, mis mõõtsid tillukesi hapnikutaseme kõikumisi nende ajus esimesel kolmel elutunnil. Müts andis uurijatele märku, millised piirkonnad lapse ajus parasjagu aktiveerusid.
Nende kolme tunni jooksul lasti lastel kuulata paarikaupa omavahel eristatavaid helisid. Näiteks mängiti lastele üksikuid täishäälikuid nagu "o" ja samu häälikuid tagurpidi.
Kui tagurpidi pööratud kõne erineb normaalsest kõnest tuntavalt, siis üksikute häälikute vahel on erinevus õhkõrn. Näiteks eristasid täiskasvanud kuulajad neid ainult seitsmekümnel protsendil juhtudest.
Uurijate üllatuseks ei teinud vastsündinud nii- ja naapidiste häälikute vahel esimesel kolmel elutunnil üldse mingit vahet. Mis aga veelgi üllatavam, viis tundi kõnehelisid kuulanud imikud hakkasid neid juba eristama.
Algul reageerisid nad rutem õigetipidi häälikutele. Peale kahte peamiselt magades veedetud tundi aktiveerus nende aju aga õigetpidi häälikuid kuuldes juba palju kiiremini ja tugevamini, kui teistsuguseid häälikuid kuulnud või vaikuses aega veetnud lastel. See tähendab, et imiku aju suudab juba mõne tunniga kõnes loomulikke ja pisut kummalisi helisid eristada.
Kuuldud häälikuid töötlesid laste ajus kõnetöötluse ja keerukate liigutuste planeerimisega seotud piirkonnad, eriti just vasakus ajupoolkeras. Sarnase mustri järgi mõistab ja moodustab keelt ka täiskasvanu aju.
Uurijad järeldavad siit, et vastsündinuga tasub rääkida juba tema esimesest ilmavalguse käes veedetud hetkest peale, sest lapsele jääb sealt juba üht-teist külge.
Guillaume Thierry ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Nature Human Behaviour.
