Psühholoogide Shiri Lev-Ari ja Ryan Mckay sõnul pole kogu maailma vandesõnades harilikult aproksimante ehk poolvokaale. Tegu on häälikutega, mille kuuldavale toomiseks viib inimene oma huuled, hambad, kõva suulae või keele üksteisele õige ligi, ilma et need päriselt kokku puutuks, vahendab ScienceAlert.

Inglise keele näitel on aproksimandid näiteks y-häälik sõnas yes, r-häälik sõnas run või w-häälik sõnas war. Eesti keeles on ainus aproksimant j. Kui sõna sisaldab aproksimante, kipuvad selles leiduvad kaashäälikud enda kõrval seisvaid täishäälikuid harvem varjutama. Nii kõlab see sõna pehmemalt võrreldes sulghäälikuid k, p ja t sisaldavate sõnadega nagu popp või kart, mis kõlavad pigem tömbilt.

Kuna vandesõnades pole pea kunagi aproksimante, kõlavad need keelest olenemata karmilt. Uue töö tulemused viitavad, et vägisõnad võisidki just selliseks kujuneda ühise eelistuskalde tõttu kogu inimkonna ajudes.

Käredalt öeldud käredus

Uus töö lähtub häälikusümbolismi ideest. See tähendab, et teatud häälikud kutsuvad kõigis inimestes esile sarnase reaktsiooni. Nii võibki juhtuda, et mõnesid helisid tajuvad inimesed ükskõik mis keeles ühtmoodi.

Näiteks on varasematest uuringutest teada, et enam kui 20 erineva keele kõnelejad kalduvad kõik seostama väljamõeldud sõna buba pehmete vormide ja sõna kiki teravatega. See viitab, et mõned kaashäälikud võivad kõlada kõrvalõikavamalt kui teised – sama lugu võib olla ka vandesõnadega.

Saamaks selgust, kas see tõesti nii on, kutsusid autorid oma uuringusse 20 vabatahtlikku. Kõik katseisikud olid viie omavahel kauge keele emakeelsed kõnelejad. Uurijad palusid neil nimetada nii palju vandesõnu, kui vähegi pähe tuleb.

Kui vandesõnad kuuldud, eemaldasid uurijad sealt kordused ja rassilistlikult kõlavad sõnad. Lõpuks jäi sõelale heebrea keeles 34, hindi keeles 14, ungari keeles 14, korea keeles 17 ja vene keeles 26 vägisõna.

Sõnade helilist koostist analüüsides ei leidnud uurijad märke, et vandesõnad oleks kuidagi teistest sulghäälikurikkamad. Küll aga ilmnes selgelt, et vägisõnades nappis aproksimante, sealhulgas inglise keele päraseid l-, r-, w- ja y-helisid.

Sõnad nagu uksehinged

Mõistmaks, kuidas kuulajad neid helisid tajuvad, tegid autorid veel kaks katset. Esiteks lasid nad kuue erineva emakeelega 215 katseisikul kuulata väljamõeldud vandesõnu. Katseisikud pidid hindama, kui solvav iga sõna neile kõla põhjal tundus.

Üldselt pidasid uuritavad aproksimante sisaldavaid sõnu harvem vandesõnadeks kui sõnu, kus inglisepärane l, r, w või y puudus. Veel ilmnes, et prantsuse keeles on võrreldes teiste keeltega rohkem aproksimante sisaldavaid vägisõnu. Samas pidasid ka prantsuse emakeelega katseisikud 63 protsendil juhtudest aproksimantideta sõnu roppudeks.

Jätkukatses huvitas uurijaid, kas ja kui palju pehmendavad aproksimandid eufemistlikke vandesõnu nagu darn ('kuramus'), selmet öelda damn ('kurat'). Sellistes nii-öelda peitevandumistes on aproksimandid reeglina olemas.

Uurijad said kokku 24 peitvandumist, mis on tegelikult vägisõnade muudetud versioonid. Nad said kinnitust, et vähemalt inglise keele l-, r-, w- ja y-helid muutsid peitsõnu vaoshoitumaks. Autorid võrdlevad niisiis aproksimante uksehingedega: isegi kui tahaks paugutada, summutavad need käreda heli ära.

Rusikareeglit pole

Uuringu järeldused on autorite sõnul siiski oletuslikud ega osuta mingile keelelisele ettemääratusele. Näiteks on hiljutistest uuringutest teada, et i-heli kipub olema paljudes keeltes seotud väikeste objektidega. Sellegipoolest ei saa väita, et kõik keeled väljendaks väiksust, nagu itaallased oma sõnas bambini ('lapsed').

Shiri Lev-Ari ja Ryan Mckay kirjutavad, et nende tulemused osutavad varjatud tunnetuslikule kallutatusele. See eelsoodumus käsikäes ajalooliste juhustega kujundaski ilmselt vandesõnad sellisteks, nagu need praegu on.

Nii nagu päris kõigis keeltes ei seostu omavahel nasaalsed helid ja nina kohta käivad sõnad, ei saa autorite sõnul eeldada, et nende märgatud seos oleks universaalne. Samuti ei saa väita, et ühe keele sees kõik vägisõnad tingimata sama mustrit jälgiks.

Kui töö järeldus pädeb, võib helisümbolism olla maailma keeltes läbivam, kui seni oletatud. Lisaks sõnaga väljendatud objekti suurusele või kujule võib heli edasi anda ka kõneleja hoiakut, tunnet või erutatust.

Keeleteadlased on aastakümneid vaielnud, kas inimkeel on kultuuriliselt omandatud või osa inimeste ajubioloogiast. Nagu näitas ka uus töö, pole küsimusele ilmselt lihtsat vastust ja teema vajab täiendavaid uuringuid.

Uuring ilmus ajakirjas Psychonomic Bulletin & Review.