"Eesti kirjakeel oli tol hetkel puhtalt saksa pastorite projekt. Neil oli vaja see luua, et oma õpetust levitada," ütleb Eesti Keele Instituudi juhtivteadur Kristiina Ross. Kui 16. sajandil võis keelearendajate seas leiduda veel etnilisi eestlasi, siis 17. sajandi esimesest kolmest veerandist pole Rossi sõnul teada ühtki eesti soost keeletegelast. "See oli samas kõige olulisem aeg, mil kirjakeelele alused pandi mingis mõttes paika," tõdeb ta.

Rossil ja kolleegidel lõppes hiljuti viieaastane uurimisprojekt, mille käigus heitsid nad 16.–18. sajandi eesti kirjakeele mõningatele tahkudele senisest teravama pilgu. Täpsemalt vaatasid nad eesti kirjakeelt puudutavate raamatute eessõnu, kirjavahetusi, konsistooriumi protokolle ja varem suurema tähelepanuta jäänud eestikeelseid kirikulaulutekste. 

"Vaatasime ühelt poolt laulutõlgete keelt ennast," märgib Ross. Teiselt poolt püüdsid nad eri dokumentidest kokku koguda, ära tõlkida ja endale arusaadavaks teha kogu omaaegset keeletegu ümbritseva teabe. "Vaatasime, mida keele loojad ise arvasid keelest kui niisugusest ja eesti kirjakeelest – missugune see peaks olema ja missugustest arusaamadest nemad lähtusid," täpsustab juhtivteadur. Ilmnes, et eesti keelde pandud laulutekstid varieerusid baroksest keerukusest hallivõitu lihtsustuseni.

Ei saa laulda ega arugi

Eesti kirjakeelt arendasid saksa pastorid, kes olid tihtilugu saabunud Eestisse alles täiskasvanueas. "See on oluline, et nende jaoks oli eesti keel alles täiskasvanueas ära õpitud. Siis ongi ilmselt lihtsam suhtuda sellesse keelde kui objekti, mida saab töödelda vastavalt oma arusaamistele," arutleb Kristiina Ross.

Teda ja kolleege huvitas seejuures, kuidas kajastub saksa soost keelemeeste võimupositsioon kohaliku talurahva üle alles tekkivas eesti kirjakeeles. "Väga laias laastus võib eristada võimupositsiooni kahte erinevat avaldumislaadi. Üht võiks nimetada puhtalt koloniseerivaks ja teist patroneerivaks," võrdleb juhtivteadur.

Koloniseeriv tõlge tehti küll sihtrühma jaoks, ent see ei arvestanud sihtrühmaga pea üldse. Rossi sõnul olid esimesed selles vaimus laulutõlked 17. sajandi algusest säilinud proosatõlked. See tähendab, et tõlke eesmärk oli edasi anda laulu sisu, olgu lõpptulemus keeleliselt või poeetiliselt milline tahes. "Tegelikult autorid ise ka mõistsid, et neid ei saa hästi laulda. Värsside pikkus, see tähendab sõnade struktuur ja silpide arv värsis ei läinud kuidagi laulu rütmiga kokku," märgib Ross.

Koloniseeriva suhtumise järgmine faas ehk varane värsstõlge oli tema sõnul juba palju põnevam. "1656. aastal ilmus esimene värsistatud lauluraamat, mis oli Saksamaa kõige moodsamate ehk Martin Opitzi luulereeglite järgi tõlgitud," toob ta välja. Raamatukaante vahele said niisiis silbilisrõhulised lõppriimilised laulud. Nende tõlkijad Georg Salemann, Martin Gilläus ja Heinrich Göseken, kes uuele lauluraamatule eessõna kirjutasid, olid Rossi sõnul ise oma töö üle väga uhked, ehkki kitsalt keelelises mõttes järgisid nad Heinrich Stahli rajatud traditsiooni.

"Nad sõitsid eesti keele reeglitest üle väga rahulikult lihtsalt selleks, et iga värss oleks vormiliselt nii täiuslik kui vähegi võimalik," tõdeb ta. Juhtivteaduri sõnul olid sellised tõlked omal moel väga vaimukad ja meisterlikult tehtud. Seejuures suutsid tõlkijad ka originaali kujundeid väga täpselt edasi anda. "Paraku võib arvata, et Eesti talupoeg ei saanud pooltest lauludest mitte midagi aru," nendib Ross.

Lihtne, aga igav

Kui 17. sajandi esimese poole tõlked jäid oma keeruka keelemänguga talupojale kaugeks, siis sajandi lõpul sai olulisemaks rahva tegelik keelekasutus. "Liivimaa superintendent Johann Fischer, kes tuli siia Saksamaalt 1670. aastatel, hakkas siin vedama teistsugust lähenemist. Tema on selgelt välja öelnud, et vaja on kohalikke keeletundjaid," sedastab Kristiina Ross.

Ideaalis pidigi tõlkijatele keelenõu andma mõni noor emakeelne kõneleja, kuid Liivimaal polnud võtta ei haritud eesti ega ka läti keele oskajaid. "Fischeri meeskonna parimad keeletundjad olid Adrian Virginius ja Johann Hornung, kes olid kohapeal sündinud. Nemad tõesti oskasid eesti keelt juba lapsepõlvest peale ja nimetasid end ka mõnes kohas seepärast eestlasteks," kirjeldab ta.

Uue ja vana leeri vahel oli mõnda aega pilkavat hõõrumist, kuid rahvapärane leer jäi peale. Rossi sõnul on näha, et tekstide keelekasutus ja kujundid muutuvad oluliselt lihtsamaks. "Tänapäeva pilguga vaadates on nende tõlkelaad suhteliselt hall ja igav. Varasem barokne sära on täiesti kadunud, aga see oli kindlasti sihtrühmale arusaadav," sõnab ta.

Hiljem nihkusid pietistid (luterlik suund, mis Eestis avaldus eeskätt hernhuutluse ehk vennastekoguduse liikumise kaudu, toim) Rossi sõnul oma laulutõlgetes siiski jälle originaali kujundikeelele pisut lähemale.

Armutaim ja püha vaim

Kui 17. sajandi lõpu laulutõlgetes uusi säravaid luulekujundeid napib, siis baroksest värsstõlkest leiab Kristiina Rossi sõnul põnevaid pärle. "Meil valmis kogumik, mis peaks õige varsti ilmuma – "Eesti keelemõte 1632–1732". Selle alapealkirjaks valisime kolm fraasi tollastest laulutõlgetest: see kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim," loetleb ta.

See kuningas sest auvust oleks tänapäevases keeles au kuningas, aga Stahli lauluraamatus on see sõnahaaval saksa fraasist "der König der Ehren" ümber pandud. "Selline tõlkimine oli võõrkeelsele inimesele väga mugav: aju ei pidanud üldse pingutama, sest sõnade järjekord ei muutunud," selgitab Ross.

Liitsõna põrgukonn esineb tekstides 'kuradi' sünonüümina. Barokkautorid võtsid selle juhtivteaduri sõnul kasutusele, sest see riimus hästi sõnaga on. "Samas juba kriitikud ütlesid, et see ei mõju kuidagi hirmutavalt: see on pigem koomiline ega anna vajalikku tähendust edasi," toob Ross välja. 

Väljendi armutaim teine osa on tema sõnul aga täiesti sisutühi. "See liitsõna loodi ainult selleks, et püha vaim saaks endale ilusa riimi," märgib ta. Samas läks armutaim kulunud fraasina käibele ja hiljem kasutasid seda oma tekstides ka pietistid.

Laulurahva luulekasvatus

Seni on Kristiina Rossi sõnul esimestest eestikeelsetest tekstidest rohkem tähelepanu pälvinud grammatikad, sõnaraamatud ja piiblitõlked. Ehkki kirikulaul on nende kõrval jäänud vaeslapse ossa, oli laulutekstide mõju tema sõnul väga suur. "See oli ikkagi tekstiliik, millega Eesti talupoeg vahetult kokku puutus. Piiblitõlget nad said kuulata kantslist, aga kirikulaule nad laulsid ise järgi," võrdleb ta.

Laulutekstide mõju kujunes ka ajaliselt pikaks. Pietistlik lauluraamat, mis ilmus 1721. aastal, püsis juhtivteaduri sõnul käibel praktiliselt 19. sajandi lõpuni. "Koidula kasvas nendesamade tõlgete najal ja 19. sajandi rahvusromantiline luule kasutab neidsamu kujundeid," võrdleb Ross.

Ta täpsustab, et 19. sajandi saksa romantilise luule kujundisüsteem tugineski üleüldiselt varasemale peitistlikule kujundisüsteemile. Seetõttu võisid üksikud haritud luuletajad neid laenata ka kaasaegsest saksa luulest, kuid rahvusromantilise luule levimisele ja mõistmisele aitas kindlasti kaasa asjaolu, et see kujundikeel oli eestlastele kirikulauludest tuttav.

Just eestindatud kirikulaulutekstid valmistasid kohalikku publikut ärkamisajaks ette. "Me oleme koos nende lauludega rahvaks kasvanud. Eestikeelset luuleauditooriumi ei oleks lihtsalt saanud tekkida, kui kirikulaule ei oleks juba kaks sajandit kuulatud ja lauldud," tõdeb juhtivteadur.

Mõned kirikulaulude tõlkijad olid tema sõnul ilmselt teadlikud ka eesti oma regilaulust. "Üldiselt võib siiski arvata, et ega nad seda ei mõistnud ega hinnanud kuigi kõrgelt. Kindlasti ei püüdnud nad seda tõlkides rakendada," ütleb ta. Võrdluseks tõlkisid Soomes kirikulaule rahvakeelde etnilised soomlased. Rossi sõnul on Soomest 17. sajandi algusest teada isegi katseid rakendada regivärsimõõtu soomekeelses kirikulaulus.

Eesti ainese kohta tõdeb juhtivteadur, et oma ajastu vaim ja sellest tingitud võimusuhted tulid uuritud tekstides hästi välja. "See oli minu jaoks väga üllatav, et lõpuks tõesti tuligi nii selge arengumuster esile, ja selge korrelatsioon tõlkijate teoreetiliste arusaamade ja praktilise tõlkekeele vahel," ütleb ta.