Inimesel peab tänapäeval igas kategoorias oma lemmik olema. Lapsepõlves tuli sõbrapäevikusse muude asjade seas ka ikka märkida oma lemmikvärv. Mis teie oma on?

Minu lemmikvärv on helekollane, selle üks väga spetsiifiline toon. Ma olen tegelikult selle värvi osas täielik erand, kuna inimeste lemmikvärvid tavaliselt ei ole lillad, kollased ja pruunid.

Eestis ei ole värvieelistuste uuringuid eriti tehtud, kuigi meie ise oleme põgusalt lemmikvärve uurinud. Välismaa materjali põhjal on see igatahes väga erandlik, kui inimese lemmikvärv on kollane. Muidu on lemmikvärvid tavaliselt sinine ja roheline. Väga paljudele meeldib ka punane. 

Ja see on kultuurideülene?

Jah. Eestlaste lemmikvärv on ka veel must. Kui palusime neil kirja panna oma lemmikvärv, siis nii nad kirjutasid – must.

Igal uuel moehooajal kuulutatakse välja uued moekad toonid ja stiilse kodu värvigamma teemal leiab kindlasti riiulitäie raamatuid. Kuidas me sellisesse värvihullusesse jõudsime? 

Eks see on jälle üks mõnus kõrvalteema, millega tegeleda, mis kuulub kergelt esoteerika valdkonda. Lemmikvärvid on veel teaduslikult tõestatavad. Samas kõik ideed, kuidas me end teatud värviga ümbritsedes mõjustame... See ikka oleneb meist endist väga palju, kuidas mingi värv meile mõjub. 

Kust see hullus tuleb? Värvid on selline teema, mis paelub absoluutselt kõiki. Ajakirjandusele ka meeldib see: kui on värvikonverents, siis tavaliselt räägitakse sellest. See tõmbab kõigi tähelepanu, sest me elame ju värvilises, mitte must-valges maailmas.

Kuidas suhtuda kõikvõimalikesse veebitestidesse ja seostesse nagu: "ütle mulle oma lemmikvärv, ja mina ütlen sulle su iseloomu"? Kuivõrd sellel veel teadusega midagi ühist on?

See on natukene juba libateaduse piirimail. Me peame ikkagi palju rohkem selle inimese kohta infot saama, et temast kui isiksusest midagi teada. 

Jah, on tehtud ka selliseid katseid, mis kombineerivad omavahel isiksuseteooriad ja lemmikvärvid. Mõnikord teevad midagi sellist isegi kliinilised psühholoogid. Ehk seda on küll teaduslikult uuritud, aga üldiselt meil Eestis on sellega väga vähe tegeletud või praktiliselt polegi.

Poistele ja tüdrukutele ostetakse eri värvi mänguasju, matustel kantakse endiselt musta ja kui mõni ajalooline maja või uks värvitakse roosaks, tekitab see arutelu, kas nii ikka sobib. Kuivõrd on meie värvimaitse ja värvikäitumine õpitud?

Suures osas on õpitud kindlasti.

Kassia St Clair'i – kes on värviajaloolane, nii nagu Michel Pastoureau, keda me kõik teame – raamat "Värvide salaelu" on tõlgitud ka eesti keelde. Seal Kassia St Clair räägib, kuidas oli helesinine vanasti tegelikult madonna värv. Teatud kultuurides räägitakse siiamaani "helesinisest madonnast" ja poiste värv oli nimelt roosa, sellepärast et mehi väidetavalt ootab elus ees roosilisem tulevik. 

Hiljem kuidagi need vahetusid: roosat hakati kasutama tüdrukute jaoks ning helesinist ja üldse sinist poiste jaoks. Näiteks Lausanne'i Ülikooli teadlased tegid aga hiljuti uurimuse, kus nad leidsid, et punane on hoopis nii-öelda kõigile sobiv värv, mitte roosa või helesinine. Roosa ja sinine on stereotüübid ning me elamegi väga stereotüüpses maailmas.

Jah, värvid on kahtlemata ka stereotüüpide teenistuses. Roheline on looduslik, hall igav ja punane võimukas. Kui muna ja kana probleemini laskuda: siis kumb oli enne? Kas värvistereotüübid on pigem välja kasvanud elust enesest või on aastakümneid meediadrilli meid õpetanud värvidest teatud moel mõtlema?

Kindlasti meid ümbritsev globaalne kultuur mõjutab neid seosed, mis meil tekivad. Leidub muidugi inimesi, kellel on värvidega mingid väga isiklikud individuaalsed seosed. Enamik siiski seostab värvidega väga konkreetseid asju, mis on igas kultuuris teada. 

Näiteks seos, et roheline vastab loodusele. Meil tuleb ju sõna roheline ise sõnast rohi. Ja kui ma küsin inimeste käest, et "mis sulle seostub sõnaga roheline?", siis esimene sõna, mis seostub, on muru. 

Nii et jah, need on ikkagi kultuurilised seosed. Eks muidugi me räägime asjadest nii, nagu oleme harjunud neist rääkima. Asjad ise on kultuurilised. Nad on sedavõrd kultuurilised, et kui sa pimeda inimese käest küsid, mis on tema seos rohelisega, siis inimene, kes ei ole kunagi rohelist värvi näinud, on õppinud ära, et see on mets, rohi, muru ja loodus. Tal tulevad täpselt samad seosed sõnadega. 

Küll aga tal ei teki võib-olla seoseid mingisuguse emotsiooniga. Kui meil seostub näiteks kollasega kohe rõõm, siis emotsioonidega või emotsioonisõnadega me pimedatel inimestel seoseid ei leidnud.

Samasuguse muna ja kana küsimuse võiks esitada keele kohta. Harilikult on keeltes olemas vähemalt tumeda ja heleda eristus ja üsna kindlasti mõni sõna punase kohta. Kas keel dikteerib inimese värvieristuse või ongi mingid rahvad märganud rohkem värve? Et venelased näiteks leidsid, et голубой ('helesinine') vääribki eraldi sõna?

Vene голубой'ga on tegelikult asi palju keerulisem, sest see on võib-olla isegi vanem sõna, kui синий ('sinine'). 

Küsimus on tegelikult selles, kuidas me maailma kategooriseerime. Kas meil on laud ja tool kaks erinevat mööblieset või need kuuluvad samasse kategooriasse, kus me saame nad kõik ühise nimetaja alla panna? Nii on näiteks eesti keeles sinine ja roheline erinevad värvid. Ekvaatoril on aga palju selliseid keeli, kus nad kuuluvad ühe kategooria alla ja neid sildistatakse ühe sõnaga. 

Eks nii ongi, et kui meil on harjumus keeleliselt kasutada erinevaid sõnu, siis me seda ka teeme. Tegelikult iga asjaga tingib kasutuse just harjumus ja vajadus. 

Näiteks itaalia keele osas murretes, sealhulgas minu uuritud Toscana murdes, on vajadus kolme erineva sinise järele. Seal kasutatakse neid harjumuspäraselt. Kuna see on toscanalastel põlvest põlve edasi antav oskus, siis nad leiavadki, et sinine jaguneb kolmeks erinevaks kategooriaks. Toscanalaste jaoks on need sinised sama erinevad, nagu meie jaoks oleks sinine ja roheline või punane ja oranž.

Eestlane nähes neid kolme sinist ei teeks neil võib-olla üldse vahet?

Ta ütleb, et see on sinine. Selles mõttes võib eestlane küll öelda, et see on hele- või tumesinine, aga need ei ole kategooriad. Neil ei ole sama kategooriapiiri vahel, nagu on meie jaoks sinisel ja rohelisel.

Maailm muutub ja inimeste elulaad ka. Eskimotel oli lume kohta tuhat sõna, aga kui nad nüüd hoopis konteinerelamutes elavad, siis puudub nende järele vajadus… Kas värvisõnavara maailma keeltes pigem kasvab või kahaneb?

On leitud, et värvisõnavara kasvab kõikides keeltes – kui usume Brent Berlini ja Paul Kay põhivärvinimede teooriat. Teooria ise on suhteliselt igav, sest see otsib kõikides keeltes keeleuniversaale, aga kui vaatame peensustesse, siis värvisõnavara hoopis laieneb. 

Meil tuleb muudkui juurde võimalusi toota tööstuslikult uusi värve ja värvisõnu tuleb samamoodi järjest juurde. Me saame ja tahamegi järjest peenemaid nüansse edasi anda ja jällegi tingib selle vajadus.

Nii tulevadki meie keelde sõnad nagu beež, mis võis vanasti olla helepruun. Samuti näiteks igasugused roosad, lillad ja nende eristamine. Meil pole ju ainult lilla, vaid eraldi violetne, purpurne ja nii edasi. 

Tuleb välja, et see on jällegi üleilmne suundumus, et värvisõnavara keeltes kasvab. Tulevad juurde sõnad, mida varem nii tihti ei kasutatud. Näiteks jällegi vene keeles on hakatud tähistama ka selliseid piirkondi, mida varem võib-olla väga kindla sõnaga või leksikaalse tähistajaga ei märgitud,  näiteks vahemikku rohelise ja kollase vahel. Vene keeles öeldakse selle kohta салатовый ('salatikarva'). See on päris huvitav, sest see ei ole päris sama, mis heleroheline. 

Muidugi indoeuroopa keeltes ja soome-ugri keeltes on hoopis erinevad viisid juba oma grammatika poolest, kuidas värvisõnu moodustatakse. Näiteks romaani ja slaavi keeltes on võimalik väga palju öelda ära juba sõna tüves, aga soome-ugri keeltes sa saad lõputult värvisõnu teha just igasuguste hele- ja tume- modifikaatoritega. 

Tulemegi konkreetselt eesti keele juurde. Võrreldes näiteks hanunoo keelega, kus kõikide värvide jaoks ongi kokku neli sõna, tundub meie värvisõnavara päris lai. Kui rikas on see meil maailma keskmisega võrreldes?

Oi, eesti keeles on väga palju värvinimesid. Eesti keel on üldse väga rikas. Üleilmses kultuuris, ma arvan, et me oleme väga õnnelikud, sest meie keel on hea tervise juures, aga me peame oma keelt kindlasti hea tervise juures hoidma ja rikastama.

Olen eesti keelt uurides leidnud, et oleme küll saanud väga palju kaasa üleilmseid mõjutusi, aga see omakorda just rikastab meie keelt. Sinna juurde on meil endalgi väga palju viise värvidest rääkida. Samamoodi on meil väga palju viise, millest iganes muust rääkida, sest meil on väga produktiivne liitsõnamoodustus. Seega on eesti keel pigem rikas.

Kas oleme oma värvisõnad pigem ise leidnud või laenanud ja kellelt me need sel juhul laenasime?

Roosa ja lilla me laenasime sakslastelt koos nende kontseptsioonidega, kui lõngu hakati värvima ja kaupmehed ringi käisid. Sellest on ka Urmas Sutrop varasemalt kirjutanud. Kust oranž meile tuli, on raske öelda: ilmselt on see mingi üle maailma tuntud laen, mis ka siia laenati. Samas kuulake, kuidas eestlased seda sõna hääldavad: igal on oma hääldus.

Loomulikult on meil ka vanad sõnad, nagu punane. Siin võib küsida, mis asi on puna. Väidetavalt kasutati puna etümoloogiliselt karva kohta ehk see on loomakarva värvi. Meil on ju sõna punakas, mis võibki olla punakarva eeskujust tulnud. Paljudes keeltes ongi olnud niimoodi, et esimene värv, mis tuleb, on punane. 

Iseasi millega mis värv kellelegi seostub. Eesti lipp on sinine, võõrvõimu lipp ja armee olid punased, muld on must ja lumi valge. Millega seostuvad erinevad värvid eestlase jaoks? 

Oleme neid värviseoseid ka uurinud ja meile on päris paljud inimesed vastanud. Inimesi kuidagi paelub see värviteema, nad tahavad sellest rohkem teada ja vastavad siis küsimustikes innukalt. Meie küsimustiku tulemused olid kusjuures erinevad sellest, mis sai Ene Vainik oma "Eesti keele assotsiatsioonisõnastikus". Üks võimalus on, et temal oli vähem vastajaid. Teine variant on, et tema vastajad olid valdavalt vanemad. 

Vastates küsimusele, kas värvidega on mingid seosed, siis jaa, on küll. Me oleme teinud sõnapilvede programmiga toredaid pilvekesi, kus näiteks kollane seostub päikesega, punane seostub armastusega, roheline muruga. Mida hägusemaks läheb aga mõiste ise – näiteks värvimõisted, et mis on roosa või mis lilla –, seda vähem on inimesed ühel nõul, millega see neile seostub. 

Lillal on muidugi konnotatiivne varjund, et see tähistab homoseksuaalsust – siis tuuakse sedagi välja. Teisalt võib lilla mingite suvaliste lillede või riideesemetega seotud olla. Siin lähevad seosed juba individuaalseks. Seose tugevus lähebki sekundaarsete värvinimedega justkui nõrgemaks. 

Kuidas värvid ja tunded meile omavahel seostuvad? Kas võibki tõmmata näiteks seose, et punane on viha ja sinine rahu?

Punane on viha värv ainult siis, kui me täpsemalt küsime, "millega sulle punane seostub?". Siis valitakse tõepoolest nii armastus kui ka viha. Kui aga küsime, et "palun ütle kolm sõna, mis sul seostuvad värviga punane", siis on need kõige tõenäoliselt armastus, veri ja näiteks roos.

Olete võrrelnud meie värvitaju ka teiste kultuuride esindajate omaga. Kui erinev on eestlase värvitunnetus võrreldes näiteks türklase või rootslasega?

Seal peab jällegi vaatama, kas tegemist on üleilmse laenuga. Teame ju, et näiteks fraasid nagu kollane ajakirjandus ehk yellow press on kõigis keeltes väga levinud. 

Huvitav on vaadata aga just vanu väljendeid ja kohe eriti huvitav on vaadata näiteks, mis toimub musta ja valgega. Meil on must ja valge, mis tegelikult on ju valgus ja vari ehk valgus ja valguse puudumine ja meil on ka musta ja valgega lõputult väljendeid. 

Kui vaadata selliseid idioome eesti, türgi ja rootsi keeles, siis me saame täpselt samad tulemused. Kõikides keeltes moodustatakse kõige rohkem idioome just musta ja valgega, näiteks väljendid mustvalgel kirjas või ei öelnud musta ega valget. Me peame teadma aga nende väljendite sisu, sest nende kaudu toimub ka meie keeletaseme parandamine.

Kui reklaamitöösturid tahaksid kõigi nende teadmiste valguses püüda päris kindlasti eestlase tähelepanu, siis mis värvi peaks reklaam olema?

Selle taga on hästi palju põhjalikke uurimusi, missugust värvi peaks kasutama, et reklaam oleks pilkupüüdev. Tavaliselt räägitakse fokaalvärvidest või siis eredatest värvidest. Need on värvid, mis asuvad nii-öelda hästi lähedal oma prototüübile. Need on pilku püüavad värvid, nagu puhas kollane ja puhas punane, puhas oranž ja puhas roheline. 

Seal taga on terve teadus. Muidugi saab ka eksperimendi käigus teada, kuhu näiteks inimene reklaami nähes vaatab. Turundusinimesed teevadki selles osas palju koostööd psühholoogidega.

Reklaami- ja moetööstuse kõrval kasutab meie värvitaju enim ära toidutööstus. Maasikajogurt peab olema roosa ja piparmündikomm roheline. Kas tõesti sõltub meie maitseelamus nendest värvikombinatsioonidest nii tugevalt? 

Tundub küll, et sõltub. Jällegi siin tuleb käiku harjumus. Meil on ju ka olemas väljend, et ma söön silmadega. Tegelikult süüaksegi ju kõigi meeltega ja värv on ainult üks osa sellest.  

Värviajaloolane Michel Pastoureau on jällegi kirjeldanud, et kui inimesed on pakkunud talle ühevärvilisi õhtusööke – kas ainult valgeid või ainult rohelisi toiduaineid –, siis see on olnud suhteliselt ebameeldiv kogemus. Teatud värvivarieeruvus peab toidulaual ikka olema.

Kas juba väikesed lapsed mitte ei näe punast ja kollast kohe eriti hästi, sest meie primaatidest esivanemad tundsid selle põhjal ära küpseid puuvilju?

Täpselt nii. Evolutsiooni käigus meil ongi olnud vaja eristada näiteks punast rohelisest või erksavärvilist puuvilja toorest. 

Punane on toiminud ka hoiatusmärgina. Reeglina ei tasu punast värvi asja džunglis puutuda, sest see on mürgine. Näiteks on seda mürgikonnad, et teised loomad teaksid nende söömisest hoiduda. 

Värvid ja inimese enesetunne võivad kokku saada ka sisekujunduses. Näiteks on haigla ooteruumides seinad pigem looduslikes värvides või kui mõnes koolis värvitakse seinad parema keskendumisvõime nimel helelillaks, siis kui palju see tegelikult inimeste käitumist mõjutab?

Mõjutab ja ei mõjuta tegelikult. See on kompleksne küsimus. Selleks me peaksime uurima, kuidas inimesele mõjub konkreetselt see lilla sein. 

Mingid seosed on seal olemas. Just need looduse värvid näiteks – selle poole püüeldakse. Kirurgi kittel oli vanasti valge, aga nüüd on roheline – see justkui peaks inimeses kindlustunnet tekitama. 

Kui klassiruumi sein on aga kindlat värvi, siis ma ütleks, et see on pigem seotud mingi stiiliga või kui inimesed teevad näiteks Skandinaavia stiilis kodu, kus neil ongi valged seinad ja mustad elemendid, siis see on vägagi stiiliga seotud. 

Kui ma juba värviuurijaga räägin, ei saa ikka spetsialistilt küsimata jätta: mis värvi see armastus lõppude lõpuks on? Vähemalt eestlase jaoks? 

See on mitmetahuline küsimus, millel on mitmetahuline vastus. Kui me palume inimestel öelda, et "palun ütle, millega sulle seostub sõna punane", tuleb sealt valdavalt armastus välja. Jällegi, kui meil on kõigepealt värv ja me palume seda seostada emotsiooniringil emotsioonidega, siis punast seostatakse nii armastuse kui ka vihaga, seda üleilmselt. 

Samas seostub armastusega näiteks veel roosa. Nii et ma jään ikkagi selle juurde, mida ma ennegi olen öelnud: see ei ole mingi teaduslikult tõestatud fakt, aga armastus on seda värvi, mida me usume selle olevat. 

Minu jaoks on armastus ikkagi vaarikapunane. Ta on punane, mis on segatud roosaga. Kui punane on ühtlasi viha värv ja sa segad seda natukese roosaga ehk teed punase natuke heledamaks, siis saadki vaarikapunase.

Mari Uusküla on riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija 2021.