"Rääkida saab ühistest tajukogemustest ja nendest, mis ei ole ühised. Nägemine ja kuulmine on meil ühised ja väga sageli me nendest üldse ei räägigi. Küll aga tajub igaüks maitset ja lõhna aegruumis erinevalt," võrdleb Tallinna Ülikooli lingvistika doktorant Karin Zurbuchen. Sestap saavad inimesed lõhna-, maitse- ja kompimiskogemust jagada üksnes keele kaudu.

Oma peagi kaitstavas doktoritöös uuris Zurbuchen võrdlevalt eesti ja saksa keele värvi-, lõhna- ja maitsesõnavara. Selleks küsitles ta 126 inimest, kellest pooled kõnelesid eesti keelt ja pooled saksa keelt emakeelena. Kõik katseisikud pidid kirjeldama, kuidas nemad kõigi kolme tähendusvälja sõnu kasutavad.

Ühelt poolt on värvisõnavara nii Eestis kui ka mujal maailmas uuritud kõige rohkem. Teiselt poolt on lõhn ja maitse Zurbucheni sõnul meelte seas paljuski tagaplaanil. "Kui me neid väljendama ei pea, siis meil puuduvad ka vastavad tähistajad keeles või on meil neid oluliselt vähem," osutab ta.

Üllatavalt vähe erinevusi

Oma uurimuses keskendus Karin Zurbuchen eesti ja saksa keele aktiivsele värvi-, lõhna- ja maitsesõnavarale. "Aktiivset sõnavara on kõige lihtsam seletada kui meie ühist põhisõnavara, mida me tõesti iga päev ja väga sageli kasutame, mida me teame ja tunneme," sõnab ta.

Passiivsest sõnavarast seevastu saavad inimesed küll aru, ent suulises kõnes neid sõnu nii sageli ei kasutata. "Mulle oli mõnevõrra üllatav, et kõigi kolme sõnavara puhul olid eesti ja saksa keele tulemused ootamatult sarnased. Ma tõesti ootasin, et erinevusi oleks rohkem," meenutab Zurbuchen.

Värvisõnavaras oli kahes keeles sarnasusi rohkem kui erinevusi. Mõlemas keeles on Zurbucheni sõnul olulisel kohal põhivärvisõnad, nagu punane, sinine ja roheline, mida eesti keeles on 11 ja saksa keeles 12. Esimesena nimetasid inimesed üldjuhul punast. "Kummaski keeles on väga levinud ja sagedases kasutuses värvivõõrsõnad. Samuti metonüümilised tuletised nagu ooker, türkiis või purpur, kus värvikandjatest on tähendusnihkega saanud värvinimed," toob doktorant välja.

Veel moodustasid inimesed nii eesti kui ka saksa keele aktiivses värvisõnavaras liitsõnu, eeskätt eesliidetega hele- ja tume-. Suhteliselt palju kasutati ka värvisõnu, kus viidati kindlale objektile, näiteks sirelile, oliivile või veinile. Zurbucheni sõnul olid mõlemas keeles kõige sagedasemad objektipõhised sõnad seotud looduse ja loodusnähtustega. "Huvitaval kombel olid mõlemas keeles valdavad mere ja taevaga seotud liited ning loodusega seotud värvid, mille põhisõnad olid sinine ja roheline," toob ta välja.

Lõhn on pigem ebameeldiv

Mõlemas uuritud keeles osutusid Karin Zurbucheni doktoritöös sarnaseks ka lõhna- ja maitsesõnavara. "Nii eesti kui ka saksa keel on oma olemuselt sarnased kõikidele teistele lääneliku, urbanistliku elustiiliga keelekogukondadele, kus põhilõhnanimed ehk neutraalsed sõnad lõhnade kohta puuduvad. Samuti on meie lõhnakeel valdavalt hinnanguline ehk me räägime lõhnadest meeldivuse-ebameeldivuse skaalal," toob doktorant välja. Huvitava sarnasusena eelistavad mõlema keele kõnelejad tema sõnul lõhnu kirjeldada halvustavalt ehk lõhnadega seostub pigem negatiivne emotsioon.

Kuna eraldi lõhnanimed puuduvad, kasutavad inimesed lõhnadest rääkides sageli teste tajukategooriate sõnu. Näiteks tuli nii eesti kui ka saksa keeles kõnelejatele lõhnaga seoses kõige sagedamini meelde maitsesõna magus. Osa sõnu ulatus aga kompimiskategooriasse, näiteks terav või tuline. "Lõhn ja maitse on omavahel seotud. Kuna ainuomased põhilised lõhnasõnad puuduvad, siis laename sõnu maitsekategooriast ja kirjeldame lõhnu suuresti just maitsekogemuse pinnalt," selgitab Zurbuchen.

Põhimaitsesõnu on mõlemas uuritud keeles neli: magus, soolane, hapu ja kibe. "Need esinesid minu tulemustes ka täpselt samas järjestuses," märgib doktorant. Muuhulgas uuris ta, milliseid strateegiaid inimesed maitse kirjeldamiseks kasutavad. "Peamiselt kirjeldame maitset hinnanguliselt: kas see on meie jaoks meeldiv või ebameeldiv, hea või halb," osutab ta. Sageli lähtusid inimesed kummaski keeles ka söödava ja joodava füüsikalistest omadustest, näiteks kompimismeelega tajutavast temperatuurist, konsistentsist ja tekstuurist.

Kuidas lõhnas vanaema kapp?

Eesti ja saksa keele aktiivse tajusõnavara võrdluse põhjal saab Karin Zurbuchen järeldada, et eesti keele kõneleja tajub maailma väga sarnaselt lääneliku ja linnalise eluviisiga kogukondade keelekõnelejatega. "Meie maailmataju on tajusõnavara põhjal väga läänelik," ütleb ta.

Nihe läänelikkuse suunas on tema sõnul toimunud just viimase 20 aastaga. "Kui võrdlesin oma tulemusi 20 aasta taguse uurimuse tulemustega, siis minu eestikeelsed tulemused ei olnud sarnased mitte 20 aasta taguste eestikeelsete tulemustega, vaid pigem saksakeelsete tulemustega," osutab Zurbuchen.

Eriti tugevalt on muutunud maitse- ja lõhnasõnavara. Sellest annab doktorandi sõnul tunnistust sõna umami jõudmine aktiivsesse maitsesõnavarasse. Saksa keeles võibki seda juba aktiivse maitsesõnavara osaks pidada. Eesti keeles näeb Zurbuchen tugevat suundumust, et see sinna jõuab. "Kui 20 aasta taguses uurimuses sõna umami kordagi ei esinenud, siis minu tulemustes on ta juba väga väärikal kohal," võrdleb ta.

Leid tähendab Zurbucheni sõnul, et inimesed on teadlikumad. "Ma taandan selle järeldusena kõik üleilmastumisele. Seda on soosinud meie avardunud reisimisvõimalused ja sellega kaasnev maitse- ja lõhnahorisondi laienemine," sõnab ta.

Oma osa on ka kasvanud elatustasemel, gastronoomia ja kulinaaria arengul ning sellel, kui palju on Eestisse viimase 20 aastaga tulnud erinevaid rahvuskööke. "Kui vanasti ei saanud poest isegi värsket kurki osta, siis võrdleme praegu puu- ja köögiviljaletti – see kõneleb juba iseenda eest ja viitab otseselt meie hedonistlikele kalduvustele," arutleb doktorant.

Iga inimese maitse- ja lõhnataju on tema sõnul väga individuaalne. Samuti on Tallinna Tehnikaülikooli toidutehnoloog Kristel Vene osutanud, et igal inimesel on kindel arv maitse- ja lõhnageene ning erinevad geenid on erineval määral avaldunud. Juba see määrab suuresti, kuidas keegi maitseid ja lõhnu tajub. Kuna kogemus on niivõrd isiklik, kannavad maitsed ja lõhnad Zurbucheni sõnul inimese jaoks tähendusi, mida alati ei teadvustatagi. "Minu soovitus kõikidele lugejatele oleks, et argitormamises võiks korraks võtta hetke ja mõtiskleda selle üle, kuidas lõhnas näiteks vanaema kapp," ütleb ta.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Karin Zurbuchen kaitseb doktoritööd "Eesti ja saksa aktiivse värvi-, maitse- ja lõhnasõnavara empiiriline uurimus" 9. oktoobril Tallinna Ülikoolis. Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli professor Reili Argus ja Eesti Keele Instituudi juhtivteadur Ene Vainik. Oponeerivad Turu Ülikooli professor Tuomas Huumo ja Tartu Ülikooli kaasprofessor Ann Veismann.