Inimese aju on ehitatud nõnda, et see võtab kogu aeg vastu uut teavet, mida kasutatakse seejärel erinevates tegevustes. Neuroteadlased ja psühholoogid on leidnud viisi, kuidas registreerida seda, millele aju parasjagu tähelepanu pöörab. Kui on teada, mida aju eristab, on võimalik teadlastel edasi välja selgitada, kuidas mõjutab see info vastuvõtmist ja inimese käitumist. Seda teeb ka Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Kairi Kreegipuu oma uurimisrühmaga.  

Kreegipuu rääkis Raadio 2 saates "Pulss", et olemuslikult on inimese aju hästi plastiline. Inimaju muutub väliskeskkonnast saabuva info mõjul pidevalt. Nii on tulemused näidanud, et juba loode kuuleb läbi kõhunaha, millises keskkonnas ta viibib ja see vormib natuke ka tema aju. Samuti on teadlased leidnud, et loote aju suudab eristada teatud keelenüansse. 

Lapse- ja imikueas kuuldu ning nähtu saadab inimesi aga terve nende ülejäänud elu. Nii avaldas näiteks Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi emeriitprofessor Risto Näätänen teed rajava töö, kui avastas lahknevusnegatiivsuse, mis kirjeldab aju võimet avastada keskkonnas muutusi. Vastavalt eelnevatele kogemustele hakkab aju otsima sellest tähendust või liigitab selle taustaheliks.

Samuti näitas Näätänen, et soomlaste ja eestlaste aju eristavad häälikud erinevalt. "See on see kuulus õ-häälik, mis erineb kahes keeles," sõnas Kreegipuu. Uuringu kohaselt kuulevad soomlased küll õ-tähte, aga selle tähendust ei määrata nende aju keelekeskustes. See tähendab, et aju eristab igasuguseid signaale, aga keeletöötluseks kasutatakse suhteliselt palju neid võrgustikke, mis töötlevad keelt ja need on sageli vasakus ajupoolkeras. See ongi see koht, kus eestlaste ja soomlaste aju erines.

Kuna aju plastilisus ei kao elu jooksul kuhugi ja muutub surmani välja, saab Kreegipuu sõnul elu lõpuni uusi asju õppida. Kairi Kreegipuu uurimisrühma huvitab muu hulgas kitsamalt, kuidas inimene omandab nii emakeelt kui ka võõraid keeli. "Me arvame, ning meie arvamust toetavad teiste teadlaste ja meie enda uuringud, mis näitavad, et kui aju midagi eristab, siis sellele saab ehitada teadvustatud tajumise," sõnas ta.

Eri keeltel on aga väga erinevad häälikute struktuurid ja tooni pikkused. Selle näitena on eesti keeles kolm väldet: lühike, pikk ja ülipikk. Seda saab illustreerida öeldes näiteks sada (100), saada (saada mulle postkaart) ja saada (tahan õuna saada). Sõnad on erineva tähendusega ja võimalus nende eristamiseks tuleneb vokaali erinevast pikkusest. "Mitte kõik keeled ei kasuta taolisi tunnuseid selleks, et sõna tähendust edasi anda või keelest aru saada," ütles professor.

Oma hiljutises uurimistöös tundis Kreegipuu kolleegidega huvi, kuidas hiina emakeelega inimesed suudavad eristada eesti keele välteid. Kreegipuu rääkis, et hiina keeles ei ole hääliku pikkusel mingit tähendust. Hiina keel on tooni keel, kus sõnade tähendusi eristab väga rikkalik tooni struktuur ehk see, kuidas varieerub sõnade häälduskõrgus.

Teadlased oletasid, et hiinlased saavad paremini aru eesti keele teise ja kolmanda välte erinevusest ehk siis kohast, kus kasutatakse tooni langust. Seda sellepärast, et nad on sellega juba harjunud. Sellesama põhjal ennustasid nad, et hiinlased pikkuse erinevusi väga hästi ei taju. Nende emakeeles ei mängita neile erinevustele kuigi sageli.

Kreegipuu rõhutas, et teaduses tuleb arvestada sellega, kuidas ükski uuring ei anna lõplikke vastuseid. Eriti sageli näeb seda eksperimentaalsete uuringute puhul, sest mõjureid võib olla väga palju. Laias laastus selguski aga sel korral, et hiina keelt emakeelena kõnelevad rääkijad eristasidki eestikeelsetest sõnadest paremini neid, kus kasutati rohkem tooni langust.

Teisena taheti teada, kuidas võib keeleõppele mõjuda muusika. Selleks uuris Kreegipuu töörühm inimesi, kes on õppinud vähemalt kaheksa aastat mõnd pilli ja tegelesid aktiivselt muusikaga. "Muusika kasutab väga palju tunnuseid, mida me keeleski kasutame, näiteks pikkusi ja kõrgusi," sõnas ta. Seega oletasid teadlased, et kui inimene on saanud rikkaliku muusikalise kogemuse ja hariduse, võiks olla keeletunnetuse omandamine lihtsam.

Eksperimendist tuli välja, et hiina keele rääkijatest eristasid kõrgusi nii muusikud kui ka mittemuusikud. See on aga jällegi hiina keele tunnus. Pikkuse eristamisele aitas natuke kaasa muusikaline kogemus. "Ehk siis see tunnus, mida keel iga päev ei kasuta, aga muusika kasutab. Seal said hiinlased natuke paremini eesti (hääliku)pikkuste eristamisega hakkama," rääkis Kreegipuu.

Võrdlusmomendi loomiseks uurisid teadlased eesti emakeelega inimesi. Eesti muusikute rühm sai paremini hakkama nii pikkuse kui ka kõrguse tunnuse eristamisega. "Siin võib küsida, kas eesti muusikud on kuidagi parema ettevalmistusega või on küsimus pigem selles, et hiina keele igapäevane kogemus kõrgustega aitas olla mittemuusikutel päris hea," arutles ta.  

"Huvitav oli seegi, et oma emakeele struktuur aitas eristada mitte-keele stiimuleid ehk toone. Tegime samasugused stiimulid nagu sõnad, aga need ei kandnud mingit tähendust, vaid olid toonid. See kandus üle toonide eristamisse, mis näitab, kuidas muusika ja keel on teatud tunnuste mõttes seotud," lausus ta.

Uurimisteema on oluline seetõttu, et teadlased tahavad teada, kas muusika võiks aidata võõrkeelt omandada. "Selle asemel, et tampida tundides teatud lauseid pähe, piisaks võib-olla sellest, kui harjutada muusikaga," lausus teadlane.

Emakeele õppimine

Veel olulisem, kui teise keele õppimine, on Kreegipuu sõnul laste emakeele omandamine. "Meie hulgas on lapsi, kes mingil põhjusel ei saa eriti hästi keelest aru neljandaks või viiendaks eluaastaks," rääkis ta. Oma uurimisrühmas püüab Kreegipuu kolleegidega aru saada, miks nii.

Kui teadlased oskaks ajju vaadates öelda, kas probleem tekib seepärast, et laps ei mäleta sõna tähendust või ei erista ta olulisi tunnuseid, näiteks kõrgust või pikkust, aitaks see kaasa probleemi lahendamisele. "Kui küsimus on selles, et aju ei erista kõrgust ja pikkust, siis tema õpetamine peaks tähendama kõrguse-pikkuse eristamise treenimist, mitte sõnade tähenduse õpetamist," ütles ta. Muusika võib aga siinkohal aidata treenida paremini ja lõbusamalt.

Teadlased oletavad, et muusikal on keeleõppes väga suur roll. Seda ideed tuleb siiski veel testida ja otsida viise, kuidas muusika võiks kõige paremini keeleõppele kaasa aidata. "Me võime leiutada midagi, mis võib olla hirmus efektiivne, aga kui inimene ei taha seda kasutada, siis ei ole sellest kasu. Muusika puhul on lootust, et inimesed seda kasutada soovivad," ütles ta.

Kreegipuu sõnul on neil uurimisrühmaga vedanud, et saavad eesti ja hiina keelt üleüldse võrrelda. Tegu on tööga, mida keegi teine maailmas eestlaste eest ära ei teeks. "See rõõm, et uurides üldisi teemasid, on võimalik Eesti jaoks olulisi järeldusi teha, on väga inspireeriv," lausus ta.