Uuringust selgus, et Eesti emad kipuvad lapsi muu maailmaga võrreldes rohkem kamandama, kasutades näiteks käsklusi "ära tee" ja "nii ei tohi". "Nad ütlevad seda enamasti küll väga armsalt ja südamlikult, aga kui ema räägib lapsega ainult siis, kui ta tahab, et laps midagi tegemata jätaks, siis see kõnearengut ei soodusta," selgitas uuringu juhtivautor, Tartu Ülikooli psühholoogiainstituudi arengupsühholoogia professor Tiia Tulviste. 

Ta tõi välja, et lisaks kasutavad Eesti emad ohtralt ka tähelepanu suunavaid käsklusi, nagu näiteks "vaata" ja "kuula". Nendel on aga positiivne mõju, sest niimoodi õpib laps keskenduma.  

Uuringus analüüsiti lapse kõneoskusi kahel korral: esmalt siis, kui lapsed olid kolmeaastased ja aasta hiljem, kui nad olid nelja-aastased. Tulviste märkis, et varem on tema eestvedamisel uuritud ka näiteks kuue- ja üheksa-aastaseid lapsi. Seekord keskenduti tema sõnul väiksematele lastele muu hulgas seetõttu, et just varajane kõneareng määrab oluliselt lapse hilisemat käekäiku. 

Uuenduslik meetod

Üle saja perekonna hõlmanud uuringus analüüsiti videosalvestusi laste ja nende vanemate igapäevasest kodusest suhtlusest mängu- ja meenutusvestluste ajal. Tulviste märgib, et kuigi tegemist on pikaaegselt kasutuses oleva meetodiga, annab see ülevaate üpris lühikestest episoodidest. Seetõttu on viimasel ajal aina enam kasutusele võetud tehnoloogilisi abivahendid, mis võimaldavad kodukeskkonna jälgimist pikema aja jooksul

"Tegemist on Ameerikast pärit tehnoloogiaga, mis võimaldab 16 tundi järjest salvestada seda, mis kodus toimub. LENA (Language ENvironment Analysis) tehnoloogia teeb tabeleid ja jooniseid selle kohta, kui palju laps ja tema ümbruses olevad inimesed sõnu kasutavad," kirjeldas Tulviste. "Sõnaloendur"  näitab ka seda, kui palju lapsega suheldakse, kui palju on tema ümber teiste inimeste juttu, elektroonilise seadmete hääli, müra ja vaikust. 

Lisaks paluti vanematel täita põhjalik küsimustik, mis kaardistas koduseid suhtlemisharjumusi. Samuti tehti kindlaks vanemate haridustase, mis on lapse kõnearengus oluline tegur.

Uuring kinnitas varasemalt teadaolevat trendi, et kõnearengus on olulised soolised erinevused. Peaaegu kõik rahvusvahelised uuringud on näidanud, et tüdrukute kõneareng on kiirem, seda vähemalt 6–7-aastaseks saamiseni. "See puudutab ennekõike ekspressiivset kõnet, arusaamise poole pealt suuri erinevusi pole leitud," selgitas professor.

Kas vaikimine on kuld?

Põhiliselt ingliskeelsetes kodudes tehtud uurimused näitavad, et kõne arengut toetab keelerikas keskkond. Käesoleva uuringu raames pöörati aga esmakordselt tähelepanu ka vaikuse rollile. Uurijad tahtsid välja selgitada, kuidas peegeldub eestlastele omane vaikuselembus kõnearengus. "Varasematest uuringutest on tulnud välja, et eestlased, nii nagu ka näiteks soomlased, mitte ainult ei talu vaikust, vaid ka naudivad seda. Jutukus ei ole meil sedavõrd kõrgelt hinnatud nagu mõnes teises kultuuris. Selgus aga, et lastel, kes viibisid pikema aja vaikuses, olid kehvemad kõneoskused," arutles Tulviste.

Samuti ei leitud, et elektroonilised taustahelid näiteks raadiost või televiisorist seostuks laste kõnearenguga negatiivselt. Pigem aitas see sõnavara laiendamisele isegi kaasa. Viimast soodustas ka vanemate omavahelise kõne kuulamine.

Vanemate haridustase 

Samuti kinnitas uuring, et väga olulist rolli mängib laste kõnearengus vanemate hariduslik tase. Haridusega seostub see, kui mitmekesist sõnavara lapsega rääkides kasutatakse, kui palju last vestlusesse kaasatakse ning millised on vanemate uskumused oma rolli kohta lapse kõneoskuse arendamisel. "Kui vanemad arvasid, et täiskasvanuga suhtlemine arendab tema kõneoskusi, siis nad ka suhtlesid lastega rohkem," kommenteeris professor.

Tulviste rõhutas, et keskmise Eesti lapse kõneoskus on heal tasemel, aga samal ajal paistab silma märkimisväärne individuaalne varieeruvus. "Erinevused, mis on lapse varases kõnearengus, kipuvad edaspidi paraku suurenema," sõnas Tulviste. Sellest lähtuvalt tõstis ta esile, et lapse kõnearengu seisukohalt on väga oluline, et lapsega suhtlemiseks leitakse piisavalt aega varastest eluaastatest peale.

Uuemad uurimused näitavad, et lapse kõneoskuse kujunemine, seda ka päris väikeste laste puhul, sõltub kõige enam just vahetu suhtluse osakaalust. "Silmast silma suhtlus on see, mille kaudu laps õpib kõige enam," kommenteeris Tulviste.

Kahemõtteline ekraaniaeg

Uuringus pöörati tähelepanu ka erisuguste ekraaniseadmete mõjule. "Kui kolmeselt oli ekraaniaeg suurem, siis neljaselt olid kõneoskused väiksemad. Laste ekraaniaega mõjutab omakorda vanemate eeskuju ehk see, kui palju vanemad ise ekraanide ees istuvad," täiendas Tulviste.

Samas tõi professor välja, et erinevad rakendused, nagu näiteks Skype, võimaldavad interaktiivselt suhelda ja toetavad kõnearengut.

Edaspidi loodab professor võtta fookusse ka mitmekeelsetes perekondades kasvavate laste kõnearengu. "Viimastel aastatel on Eestis mitmekeelseid kodusid aina rohkem, nii et seda teemat ei saa enam ignoreerida," kirjeldas Tulviste.  

LENA-uuring ilmus ajakirjas Journal of Experimental Child Psychology.