Ajalooliselt on lapsi nähtud ja koheldud teisiti, kui seda praegu õigeks peame Ka 18.–19. sajandi tööstusühiskonnas oli lastel suur roll. Paraku tähendas see, et juba 4–6-aastased lapsed töötasid näiteks vabrikutes ja kaevandustes, sageli pikki päevi ja ohtlikes tingimustes. Käsikäes laste töö piiramisega hakati arendama haridussüsteemi. Lapse nn tööks sai kooliskäimine. Kuigi seda võib kindlasti pidada positiivseks, peituvad koolihariduse seadustamise taga ka huvitavad küsimused.

Näiteks, kas hariduse pakkumine oli eelkõige lapse õiguste kaitse ja iga lapse arengupotentsiaali toetamine või pigem riigi viis kujundada kuulekaid ja produktiivseid kodanikke? Või ehk mõlemat? Just sellised vastuolulised arengud on pannud aluse laiemale arutelule lapse positsioonist ühiskonnas ning küsimusele, mis on päriselt lapse õigused ja tema parimad huvid.

Lapse õiguste kujunemine ei toimunud iseenesest, vaid oli vastus mitmetele arengutele ja kriisidele: laste ekspluateerimine tööstusühiskonnas, laste hooletussejätmine ja väärkohtlemine ning laste massiline haavatavus 20. sajandi sõdade ajal. Need protsessid viisid arusaamani, et laps vajab eraldi kaitset. Laste õiguste liikumise alguses nähtigi last eelkõige haavatavana ja kaitset vajavana.

Lapse õiguste kujunemine on üks 20. sajandi olulisemaid rahvusvahelisi saavutusi. Selle teekonna tipuks sai 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsioon – maailma kõige laiemalt ratifitseeritud inimõiguste leping. Eesti liitus konventsiooniga 1991. aastal. Praeguseks on sellega liitunud peaaegu kõik maailma riigid. Viimaste riikidena ratifitseerisid selle Lõuna-Sudaan ja Somaalia 2015. aastal, samas kui Ameerika Ühendriigid ei ole konventsiooni siiani ratifitseerinud.

On väga oluline, et konventsioon tähistas ka mõtteviisi muutust. Konventsioon ei räägi ainult lapse kaitsest, vaid ka sellest, et igal lapsel on õigus areneda oma täispotentsiaalini, olla hoitud, armastatud ja väärikalt koheldud ning olla kuulatud. Ja mõelge – alles üsna hiljuti jõudsime arusaamani, et ka last peab päriselt kuulama.

Tänapäeval tundub see loomulik, kuid tegelikult on lapse õigused ühiskonna teadlik valik. Uuringud näitavad, et ühiskonnad kõiguvad jätkuvalt erinevate lähenemiste vahel: vanemate õigused ehk pere autonoomia, lapse õigused ehk lapse huvide esikohale seadmine või nende kahe tasakaal. Näiteks kaldutakse Norras rohkem eelistama lapse õigusi, samas kui Ameerika Ühendriikides rõhutatakse enam vanemate õigusi. See näitab, et lapse õigused ei ole universaalselt ühtmoodi mõistetud, vaid sõltuvad kultuurist, teadmistest, poliitikast ja väärtustest.

Veelgi huvitavam on, et isegi riskantsetes olukordades ei muutu inimeste hoiakud alati automaatselt lapse õiguste ja huvide kasuks. See viitab sellele, et lapse õigused ei ole pelgalt iseenesestmõistetav norm, vaid vajavad pidevat teadlikkuse hoidmist ja arutelu. Siinjuures soovin rõhutada: iga kord, kui otsustame lapse eest ilma lapse osaluseta, nihkume tagasi minevikku. Ka lastekaitsepäev tuletab meelde: laps ei ole kellegi omand – ta on inimõigustega inimene, kel on kogemused ja tunded. Ja oma hääl.