Tartu Ülikooli teadlased vaatasid hiljutises uuringus, kuidas mõjutab kooli õppekeel seda, kus inimene edaspidi elab. Täpsemalt keskendusid teadlased uuringus 2005/2006. õppeaastal üldhariduskooli lõpetanud venekeelsetele õpilastele, kes elasid Tallinnas venekeelses naabruskonnas. Kuna teadlaste kasutada oli mitu andmestikku eri ajapunktidest ja neid sai omavahel ühendada, oli võimalik jälgida inimesi alates lapsepõlvest kuni ajani, mil jõuti pereikka. Analüüs tehti ligikaudu 5000 inimese andmete põhjal.

Uuringust tuli välja, et inimese hilisemas elus mängib suurt rolli see, kas õpitakse eesti või vene keelega koolis. Kui vene emakeelega laps õpib eestikeelses koolis, siis täiskasvanuna elab ta suurema tõenäosusega eestikeelses naabruskonnas. Kui laps õpib aga venekeelses koolis, jääb ta märksa sagedamini ka edaspidi elama venekeelsesse piirkonda. Samuti oli näha, et kui üks vanem räägib eesti keelt, läheb laps sagedamini eesti kooli.

Tartu Ülikooli inimgeograafia teadur Kadi Kalm märkis, et Tallinnas asuvad eesti- ja venekeelsed koolid ühes naabruskonnas sageli peaaegu kõrvuti. Sellele vaatamata õppis 94 protsenti nendes piirkondades elanud vene noortest venekeelses koolis. Venekeelses koolis õppinud noortest elas omakorda 87 protsenti venekeelses keskkonnas ka pereikka jõudes. Omakeelne haridussüsteem aitab seeläbi kindlustada, et eesti- ja venekeelsed inimesed elavad edaspidigi eri kohtades.

Omaette uurimisteema on see, miks vanemad panevad oma lapse ühte või teise kooli. Teadusartiklis arutasid teadlased põgusalt nende põhjuste üle. Rolli võivad mängida kultuurilised tahud. Näiteks tahavad vanemad, et laps räägiks samuti vene keelt ning hoiaks oma rahva kombeid ja traditsioone. "Kui nad panevad oma lapsed eestikeelsesse kooli, võib neil olla hirm, et rahvuslik traditsioon ja kultuuriline identiteet kaovad laste elust," lausus Kalm.

Kuigi eestikeelses koolis käinud vene noori oli vähe, tuli uuringus väga selgelt esile, et nemad asusid tulevikus sagedamini elama eestikeelsesse elukeskkonda. "See näitab selgelt, et koolikeskkonna roll segregatsiooni nõiaringist välja saamisel on hästi oluline," ütles Kalm.

Segregatsiooni nõiaringi võib nimetada ka ebavõrdsuse nõiaringiks, kus ebavõrdsus kandub põlvkonnast põlvkonda ja tegevuskohast tegevuskohta ning kuhu venekeelsed lapsed tihti satuvad.

"Venekeelne noor on suure tõenäosusega üles kasvanud venekeelses naabruskonnas, käinud venekeelses lasteaias ja venekeelses üldhariduskoolis, kus õppis eesti keelt teise keelena. Kooli lõppedes on kesise keeleoskuse tõttu tema võimalused palju väiksemad kui keskmisel eestikeelsel noorel, seda nii haridustee jätkamise osas kui ka tööturul. Sotsiaalsete võrgustike tõttu, mis samuti kujunevad paljuski segregeerunud naabruskonnas ja venekeelses koolis, jäävad noored tihti elama sinnasamasse naabruskonda, kus üles kasvasid," lausus teadur.

Seega peab Kalm planeeritavat eestikeelsele õppele üleminekut väga oluliseks. Tähtis on aga siinkohal see, et vene ja eesti noored saavad koos õppida. "Kui venekeelsed lapsed jäävad õppima eraldi koolidesse ja klassidesse, siis on sellest pigem vähe kasu. Koolireform oma sisult peaks olema selline, et tekitab kontakte. Oluline ei ole ainult keeleõpe," sõnas ta.

Üle poole uuritud inimestest elasid täiskasvanueas täpselt samas naabruskonnas, kus lapsepõlves. "Siin võib muidugi olla põhjus ka selles, et tegemist on noorte täiskasvanutega ja nad ei ole veel vanematekodust välja kolinud. Pigem näitab see aga ikkagi seda, kui tugev on venekeelses keskkonnas elamise mõju," rääkis teadur.  

Uuringust selgus seegi, et kui vene noored leiavad endale kaaslase eestlaste seast, kolivad nad sagedamini eestikeelsesse keskkonda. Kui aga ühe rahvuse esindajad viibivad ise ühes ümbruskonnas, ei teki taolisi kontakte sageli piisavalt palju, et oleks võimalik leida kaaslane teise rahvuse esindaja seast.

Rahvuspõhise eraldatuse juured ulatuvad Nõukogude aega. Kui praegu valivad inimesed endale elupaiga sageli selle järgi, millist piirkonda rahakott kannatab, siis toona rändas teistest liiduvabariikidest Eestisse lühikese aja vältel sadu tuhandeid inimesi. Kuna sisseränne oli seotud tööstuse arendamise, sõjaväe ja sellega seotud tegevustega, koondus sisseränne linnadesse, kus tööstust arendati.

Inimesed asusid elama naabruskondadesse, kuhu ehitati sel hetkel uusi kortereid ja maju, väga sageli nõukogudeaegsetesse paneelelamupiirkondadesse. Kuna sisserändajatel polnud Eestisse saabudes kusagile elama minna, anti uued korterid uutes piirkondades eelisjärjekorras neile.

Teistes riikides koonduvad vähemusrahvad samuti mõnda kindlasse piirkonda. Nõukogude Liidu riikides oli olukord siiski pisut teistsugune kui USA-s või Lääne-Euroopas, sest Nõukogude ajal oli liidumaades vähemuste olukord sageli parem kui enamusrahval. Tavaliselt tekivad aga vähemusrahvaste piirkonnad seetõttu, et keegi elab juba ees ja teised sugulased-sõbrad tulevad talle järele.