"Tegevusvõimekus ehk agentsus ei ole inimesele kaasasündinud, vaid see on elu jooksul kujunev ja arendatav," ütleb Erss. Oma töös loeb ta selle alla näiteks võimekuse juhtida oma elu, seada eesmärke, nende poole püüelda ja erinevaid valikuid teha. See kõik eeldab inimeselt kriitilist mõtlemisoskust. 

"Tegevusvõimekus ei sõltu ainult inimesest endast, vaid väga palju ka keskkonnast ja kultuurist, milles me elame," osutab dotsent. Ersi uuringu eesmärk oli mõista, kuidas toetavad õpetajad õpilaste tegevusvõimekust eesti ja vene õppekeelega koolides. Selleks tegi ta neljas kumbagi tüüpi koolis 10. klassi õpilastega fookusrühma intervjuusid. Peamise järeldusena tuli välja, et kui eesti koolide õpilastel on õppetöös valikuid palju, siis vene koolide õpilased sooviksid hierarhilisse koolikultuuri rohkem vabadust. 

Mida sa valid, kui valikuid pole?

Oma töö rühmaintevjuudes palus Maria Erss õpilastel mõtiskleda, mida tegevusvõimekus nende jaoks tähendab. "Siis palusin neil tuua näiteid oma koolielust, kus nad tundsid, et nad ise kontrollisid, mis nende elus juhtub, ja said midagi iseseisvalt otsustada," meenutab ta. Dotsendi sõnul erinesid eesti- ja venekeelsete koolide õpilaste vastused märkimisväärselt.

Kuna usutlus toimus kevadel 10. klassi lõpus, nimetasid eesti õpilased elumuutva otsusena sageli aasta varem tehtud gümnaasiumivalikut. "Nad rääkisid hästi palju valikutest, sest eesti õpilased peavadki valima paljude erinevate variantide hulgast," selgitab Erss. Koolivalik eeldab ka eeltööd: õpilane peab olema tutvunud iga gümnaasiumi vastuvõtutingimuste ja pakutava õppega.

Vene õpilased seevastu ei maininud ise sama küsimuse peale koolivalikut üldse. "Küsisin, kas koolivalik võiks tulla ka kõne alla. Selgus, et ei võiks, sest neil ei ole väga valikut. Kui sa elad kusagil Ida-Virumaa väikelinnas, kus ongi ainult üks venekeelne gümnaasium, siis mida sa seal valid?" tõdeb dotsent. 

Mõni vene kooli õpilane oli kaalunud Tallinnasse õppima minekut, kuid nägi kohe oma teel piiranguid. "Esiteks nad kardavad oma keeleoskuse pärast, et ei saa hakkama. Eestikeelsesse kooli üleminek tundus enamikule võimatu," toob Erss välja. Teiseks kahtlesid nad, et nende perel on selleks piisavalt raha. Eesti õpilased rääkisid samas avatult mõtetest teise linna õppima minna. "Järelikult perekondadel oli võimalik neid toetada – siin tulid natuke ka majanduslikud erinevused välja eesti ja vene perede vahel," arutleb dotsent.

Kui eesti koolide õpilased rääkisid näiteks laiast valikainespektrist, siis vene õpilaste valikud puudutasid pigem hobisid ja muud koolivälist. "Vene õpilased ütlesid, et kõik on kusagilt ülevalt ette antud. Nad ei tajunud, et neil üldse valikaineid oleks," sedastab Erss.  Mõnes venekeelses koolis tegutseb õpilasomavalitsus – dotsendi sõnul tundsid õpilased seal, et saavad end vähemalt veidi teostada.

Reformid jäid paberile

Ehkki valikainete pakkumise nõue kehtib kõigile, otsustavad venekeelsed koolid Maria Ersi sõnul sageli ise, millist ainet õpilased rohkemate tundidega süvendatult saavad. Valikainete teema oli vaid üks näide, kus eesti- ja venekeelsete koolide õpilaste rahulolu oma õppekavaga järsult erines. "Vene õpilased ei tajunud üldse, et neil oleks õppekava sees mingeid valikuid. Nad olid selle õppekava suhtes ka väga kriitilised," osutab dotsent.

Näiteks imestasid ühed tüdrukud intervjuus, miks pole nende õppekavas mingeid reforme tehtud. Nende sõnul õpetatakse tüdrukute ja poiste tööõpetust endiselt eraldi, ning ained sisaldavad väga palju elukauget teooriat. Ersi jaoks oli see üllatav, sest Eesti kooli on jõudnud üks reform teise järel. "Järelikult vene koolis ei tunnetata seda niimoodi ja õpilaste reaalne koolikogemus on midagi muud kui mingi reform kusagil paberi peal," sõnab ta.

Üldiselt valitsesid vene koolides õpetajate ja õpilaste vahel väga traditsioonilised hierarhilised suhted. "Mõni vene õpilane ütles otse välja, et see on põhimõtteliselt Nõukogude kool ja Nõukogude pedagoogika," sedastab Erss. Õpetaja sõnadele tema sõnul vene koolis mingit vastuvaidlemist ei sallita. 

Üks õpilane meenutas intervjuus, kuidas ta sai põhikoolis halbu hindeid, sest julges eriarvamust avaldada. "Nagu ta ise ütles, tegeleti koolis konkreetselt "isiksuste purustamisega"," tsiteerib dotsent. Nii mainitud õpilane kui ka mõlema õppekeelega õpilased laiemalt tunnetasid gümnaasiumiastmes siiski muutust: õpetajad kohtlesid noori nüüd täiskasvanulikumalt ja neil oli rohkem vabadusi. 

Eesti õpilased tundsid dotsendi sõnul, et kool pigem toetab nende isikliku arvamuse avaldamist, kuid kõik sõltus paljuski õpetajast. "Nad ütlesid, et iga õpetajaga ei saa ühtemoodi vabalt käituda. Samas on see siiski rohkem soositud eesti koolides kui vene koolides," võrdleb ta.

Riigi tegemata töö

Kui äsjane kvalitatiivne uuring põhines intervjuudel, siis Maria Ersi sõnul töötab ta praegu samal teemal tehtud kvantitatiivse uuringu kallal. "Seal tuli agentsuse mõõtmisel statistiliselt välja, et kõige suuremad erinevused ongi selles, kuivõrd tegevusvõimekaks õpilased ise ennast eesti ja vene koolis hindavad," toob ta esile. 

Eriti suured käärid laiutasid selles, kuivõrd õpilased tajusid õpetajate toetust oma tegevusvõimekusele: vene koolis oli see oluliselt madalam. "Ma arvan, et see on päris tõsine sõnum Eesti hariduspoliitikale," märgib Erss. Nimelt ei toeta vene õpetajad praegu piisavalt õpilasekeskset, õppija autonoomiale ja tegevusvõimekusele suunatud pedagoogikat.

"Tegevusvõimekus on üks keskseid eluoskusi tänapäeval demokraatlikus ühiskonnas hakkama saamiseks, eluvalikute tegemiseks ja oma elu juhtimiseks," selgitab dotsent. Tegevusvõimekuse vastand on tema sõnul õpitud abitus. "Ma näen, et vene õpetajad taastoodavad praegu õpitud abitust, millel on sügavad tagajärjel hiljem tööturul ja ühiskonnas," ütleb ta.

Kiiret lahendust Ersi sõnul silmapiiril ei terenda, kuid kindlasti tuleks õpetajakoolituses edaspidi peale kasvatada uus põlvkond uute väärtushoiakutega õpetajaid. "Selle probleemiga ei ole riigi tasemel tegeletud. Me ei ole 30 aastat Eesti Vabariigis üldse ette valmistanud õpetajaid spetsiifiliselt vene koolidele," tõdeb ta. 

Nii õpetavadki venekeelsetes koolides enamjaolt kas Nõukogude ajal või tänapäeval Venemaal diplomi saanud pedagoogid. "Sellepärast on seal ka domineeriv õpetajate kultuur selgelt Nõukogude pedagoogikat jätkav," osutab Erss. 

Venemaa taustaga õpetajad ei võta tõenäoliselt Eesti haridusreforme omaks. Intervjuudes märkisid vene õpilased dotsendi sõnul kriitiliselt, et "Eestis ei olegi mingit oma haridussüsteemi, vaid kõik on Ameerikast üle võetud, ja see ei meeldi kellelegi". Ersil tekkis kohe küsimus, kust õpilased seda kuulnud on. "Tõenäoliselt on see käsitlus, mida nad kuulevad, kui õpetajad omavahel räägivad. Võib-olla arutlevad nad isegi õpilastega nendel teemadel," pakub ta.

Siin näebki Erss eeskätt vanema põlvkonna vene õpetajate varjatud vastuseisu Eesti reformidele. "Riik ei ole tegelenud sellega. Riiki ei ole huvitanud ka õieti, et mida vene koolide õpetajad mõtlevad või kuidas uuendusi vastu võtavad," ütleb ta. Vene õpetajad moodustavad eesti õpetajaskonnast väga isoleeritud kogukonna, mis väärtustab ranget hierarhiat ja õpetaja autoriteeti.

Riik on aga dotsendi sõnul suhtunud vene koolidesse kui ajutisse nähtusesse, mis ühel hetkel iseenesest haihtub. Eestikeelsele koolile ülemineku reformist hoolimata ei kao vene koolid tema sõnul vähemalt järgmistel aastakümnetel veel kuhugi. "Õppekeele muutumine üksi kindlasti koolikultuuri süvastruktuure ei muuda. Mitte juhul, kui me ei ürita aru saada, millised on muud kultuurilised erinevused, mis praegu tegelikult töötavad vene õpilaste kahjuks," sõnab ta.

Tegevusvõimekust läheb ellu astuval inimesel Ersi sõnul aga igal juhul vaja: "Peame noortesse sisendama, et nendest ja nende arvamusest sõltub midagi. Neil on tegelikult võimalusi, kus käed külge lüüa ja millelegi kaasa aidata– et nad ei jääks kodanikuühiskonnas passiivseks kõrvaltvaatajaks, kellest elu mööda libiseb."

Maria Erss kirjutab oma uuringust ajakirjas Pedagogy, Culture & Society.