Tulviste leidis, et Time’i artikli näol on tegemist lapsevanematele igati kasuliku lugemisega. Ta lisas, et kuigi mõned viited artiklis olid pisut iganenud, ei ole tegelikult uuemal ajal midagi nii oluliselt muutunud, et need nõuanded endiselt kehtima ei peaks.

Tulviste on uurinud lapse arengut erinevatest vaatevinklitest. Muuhulgas on ta kirjutanud ka sellest, mille poolest eesti lapsed ja lapsevanemad teiste maade omadest erinevad. Ühes nõuandes, mida Time’i artikkel jagas, soovitati vanematel kiita last pingutamise eest, mitte keskenduda niivõrd tulemustele. Tulviste sõnul hakkab eesti lapsevanemate puhul silma, et nad üldse kiidavad last liiga harva. Tema sõnul on eesti laste tulemused head, nagu seda kasvõi PISA testid näitavad, aga neile ei öelda, et nad on tublid.

„Nii palju kui me lapsi oleme uurinud, saavad eesti lapsed kõigega vähemalt sama hästi hakkama kui teiste maade lapsed, aga nad muretsevad ülearu. Näiteks joonistamise testis tegid nad toredaid ja meisterlike pilte, aga olid mures, et nad ei oska hästi joonistada. Rootsi lapsed seevastu tundsid joonistamisest rõõmu,“ selgitas Tulviste. „Eesti lapsed ei oska tegevusest rõõmu tunda, vaid nende jaoks on oluline, et tulemus oleks silmapaistev. Aga saaks ju ka tegevust ennast nautida,“ toob ta välja murekoha eesti laste käitumises.

Lapsed väljendavad õnnelikkust kultuuriti erinevalt

Tulviste rääkis, et õnneliku lapse all peetakse enamasti silmas seda, et lapsel ei probleeme, olgu need siis tervises või käitumises või suhetes teiste inimestega.

„Laps peab tundma, et ta on rahul iseenda ja eluga ja ei mõtle vaid asjadele, mis pahasti on.“

Ta tõi näite, kuidas isegi naaberriikides võib õnnelik olemise all silmas pidada veidi erinevaid asju: „Rootsi vanemad ütlesid, et nad tahaks, et laps oleks õnnelik – naeraks palju ja räägiks, et tal on hea olla ja kõik on hästi, samas kui eesti vanemate jaoks on lapse õnnelikkus pigem midagi sisemist, mida teised võivad rohkem aimata.“

Tulviste väljendas muret selle üle, et Eesti peredes on hääbumas komme koos süüa. Olgu see siis hommiku-, lõuna- või õhtusöögi ajal. Tulviste on kolleegidega läbi viinud uurimusi, kus lindistati kodust suhtlemist. Varem oli just söögiaeg see, millal pereliikmetega palju suheldi. Viimasel ajal on nii, et lapsevanemad ütlevad, et neil ei olegi ühist söögiaega. On hoopis nii, et igaüks tuleb koju erineval ajal, haarab midagi külmkapist ja soojendab üles. Tulviste hinnangul on sellest kahju.

„Söögiaeg ongi olnud see aeg, kus pere saab koos olla ja mõnusalt juttu ajada. Saadakse teada, mida teised perekonnaliikmed mõtlevad, tunnevad ja teevad. Söögilauas õpitakse ka, kuidas käituda, mida tohib ja mida mitte,“ selgitas Tulviste koos söömise olulisust. Ta ütles, et terviseuurijad on samuti selle traditsiooni kadumise pärast mures. Kui ühiseid söögiaegu ei ole, süüakse tihtipeale ebatervislikumalt, mis võib olla ka üks laste ülekaalulisuse põhjusi. „Isegi kui ei sööda iga päev koos, võiks kasvõi nädalalõpus selleks aega leida,“ soovitab Tulviste.

Õnnelikud lapsed kasvavad kindlasti vitsata

Tulviste sõnul ei ole kindlasti olemas häid ja halbu lapsi, on lihtsalt head lapsed, kes mõnikord pahasti käituvad. Ta märkis, et ükski arengupsühholoog ei soovita kunagi lapsele öelda, et too on paha laps, ega ka lapsel endal või lapsevanemal niimoodi mõelda.

„Laste kasvatamisel ei tee mitte midagi head halvustamine, tänitamine ja kritiseerimine.“

„Tänapäeval ehk teavad lapsed juba ise ka, et neile ei tohi vitsa anda,“ loodab Tulviste Ta tunnistab, et lapsega ei ole alati kerge hakkama saada, kui ta parasjagu rumalasti käitub, eriti kui vanemal tuleb väga kiiresti reageerida. Võib juhtuda, et last tuleb füüsiliselt kinni hoida, kui väga pisikesed tahavad kuskile ohtlikku kohta ronida või millestki haarata, aga ta rõhutab, et suuremate lastega saab alati rääkides hakkama.

Veel mõjub lapsele Tulviste hinnangul halvasti pidev koolide, lasteaedade, lapsehoidjate ja elukoha vahetus. „Lapsed vajavad püsivat keskkonda, sõpru ja lähedasi inimesi. Tihtipeale kaasneb pideva hoidjate vahetustega see, et suhted lapse jaoks lähedaste inimestega jahenevad või katkevad,“ rääkis Tulviste lapse keskkonna pideva muutumise negatiivsetest külgedest.