Tampere ülikoolis kaitses doktoritöö Jallu Lindblom, kelle uuring lähtuski eelmainitud psühhodünaamilistest ja evolutsioonilistest arenguteooriatest. Ta kasutas pikaajalise – enam kui 10 aasta vältel kogutud – uuringu andmeid, milles osales 710 soome peret.

Uuringu tarvis vaadati, kuidas peresuhete kvaliteet raseduse ajal ja imikueas ennustab laste hilisemat tunnetega toimetulekut, kaitsemehhanisme ja sõpradega läbisaamist.

Kuidas sellist uuringut tehakse?

710 perekonna puhul küsiti mõlemalt lapsevanemalt nende tegevusvabaduse (ehk autonoomia) ja läheduse kohta nii peresuhetes kui vanema suhetes lapsega ning seda küsiti raseduse teisel trimestril (4.–6. raseduskuul), lapse 2. elukuul ning 12. elukuul.

Kui laps oli saanud 7- või 8-aastaseks täitsid lapsevanemad küsimustiku lapse tunnetega toimetuleku, kaitsemehhanismide ja teistega kohanemise kohta.

Uuringualuste laste 10. eluaastal valiti neist 79 eksperimentaalkatsesse, milles hinnati nende tähelepanu kallutatust vihaste ja rõõmsate näoväljenduste märkamisel (facial dot-probe task). Peresuhete mõju lapsele analüüsiti võttes arvesse nii muutuja- kui katsealusekeskseid meetodeid.

Mis selgus?

Uuringu esimese etapi andmete analüüs näitas, et vanemate kesine tegevusvabadus ja vähene lähedus nii peresuhetes kui suhetes lapsega andsid aimu lapse hilisemast vähesest võimekusest oma tundeid kontrollida ning sõltuvusest kaitsemehhanismidest.

Siinkohal ei olnudki oluline lapse vanus ehk see, kas laps oli mõnekuune või aastane – lapsevanemate kesised peresuhted ja suhted lapsega avaldasid mõju mõlema vanuse puhul.

Sellest võib järeldada, et kui üks lapsevanem leiab, et tema panus lapsega tegelemisse on vajalik alles hilisemas, näiteks väikelapse eas, mõjutab lapse emotsionaalset arengut. Teistpidi öelduna tähendab see, et lapse tundekäitumise arenguks on vajalik lapsevanemate lähedane ja kaasav käitumine nii peresuhetes kui suhtes lapsega.

Uuringu teises osas kategoriseeris Jallu Lindblom pered vastavalt nende omavaheliste suhete profiilidele. Need olid järgmised:

Kolmas uuringuosa näitas, et emotsionaalselt kauged, suurenevas kriisis, väheneva ja keerulise sidususega perekondade tüübid ennustasid laste vähest võimekust tundeid kontrollida ning lõid soodsa pinnase ärevuse ja depressiooni tekkeks.

Enamikku ärevuse ja depressiooniga seotud probleemidest põhjustas laste oskamatus oma tundeid kontrollida. See omakorda mõjutas keskmises lapseeas sõprade leidmist ja nendega läbisaamist.

Neljandas uuringuosas näitas autor, et teatud peresuhete tüüpitel on iseäralikud suhted lapse tundetaibu arengule. Näiteks väheneva sidususega perekondade lapsed näitasid üles kõrgendatud tähelepanu ohumärkidele, samas kui emotsionaalselt kaugete perede lapsed kippusid kaitsemehhanismina hoopis ohumärke eirama.

Mida on lapsevanematel sellest uuringust õppida?

Lapse sünd toob vanematele igapäevaelus kaasa suuri muutusi, mis panevad proovile nii kaasadevahelised suhted kui ka peresuhted tervikuna. See on ühtlasi aga periood, mil laps areneb väga kiiresti. Sellises perekondlikult mitut pidi keerulises olukorras õpib laps oma tundeid kontrollima, oma vanematega sidet looma ning kohanduma perekonna kui grupiga.

Tundelistelt vanematelt õpivad lapsed oma tunnetega toime tulemist, kuid kui peresuhetes peegeldub ebakindlus, kujundavad need lastes oskamatust tunnetega toime tulla ning selle tulemusena õpivad nad kasutama kaitsemehhanisme, mis omakorda takistavad sõprus- ja lähisuhete loomist.

Läheduse kesisus või puudumine peresuhetes soodustab lapseeas ärevuse ja depressiooni kujunemist.

Suure tegutsemisvabadusega lapsevanemad, kes suhtlevad oma lapsega palju, õpetavad selle käigus ühtlasi oma emotsioone teadvustama ja nendega toime tulema.

Vanemad, kelle lähisuhetes on tegutsemisvabadus piiratud, võivad lapsega suhtlemisel olla kartlikud või hoopis pealetükkivad, sundides lapsele peale oma tundeid, mille käigus kujuneb lapsel hiljem vastureaktsioonina hoopis kaitsemehhanism, näiteks neuroootiline ja ebaküps reageerimine ärritajatele.

Viimane on osaliselt tingitud võimetusest mõista oma vajadusi ja tundeid ning selliseid reageeringuid võidakse sõprussuhetes pidada eemaletõukavateks.

Jallu Lindblomi doktoritöö uuringute pinnalt tuleks lapse meeleoluhäirete puhul vaadata perekonda kui tervikut. Lapse vaimse tervise ning tunnetega toimetulemise analüüsimisel on vaja arvesse võtta ja kaasata mõlemaid lapsevanemaid ning abielulisi ja muid perekondlikke partnerlussuhteid.

Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et teatud peresuhete olukordades kohandavad lapsed oma kiindumust ning see mõjutab nende oskust töödelda emotsionaalset informatsiooni.

Vähem oluline pole selle pikaajalise uuringu tulemus, et laste psühhopatoloogiliste häirete väljaarenemisel on oluline roll väga varases lapsepõlves kogetud lähisuhted. Just kesised pere- ja lähisuhted võivad luua soodsa pinnase meeleoluhäirete väljakujunemisel hilisemas eas.

Jallu Lindblomi doktoritöö: "Significance of Early Family Environment on Children's Affect Regulation. From family autonomy and intimacy to attentional processes and mental health"