Doktoritöö: Konflikt ei ole tingimata halb, vältimise asemel õppige seda lahendama ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mõni olukord nõuab enesekehtestamist. Kui laste puhul võib see väljenduda agressiivsemas toonis, siis täiskasvanute käitumine on muutunud küpsemaks ja võtted komplekssemaks.
Mõni olukord nõuab enesekehtestamist. Kui laste puhul võib see väljenduda agressiivsemas toonis, siis täiskasvanute käitumine on muutunud küpsemaks ja võtted komplekssemaks. Autor/allikas: Donnie Ray Jones/ Flickr Ceative Commons

Kui teil palutaks meenutada mõnd viimati ette tulnud konflikti, ei peaks seda küllap väga kaugest minevikust otsima. Lahkhelisid esineb igapäevalus paratamatult. Iseküsimus on, mil moel neid olukordi lahendada ning kuidas vastab valitud käitumisviisile teine osapool.

Tartu ülikoolis arengupsühholoogias doktoritöö kaitsnud Anni Tamm on seisukohal, et mitte konfliktsituatsioonide tekkimine, vaid lahenduse otsimise viisid määravad suuresti, milliseks kujuneb kokkupõrke mõju edasisele suhtlusele, suhetele ja heaolule üldisemalt.

“Konflikt ei ole midagi erakordset, ammugi ei ole selle tähendus üdini negatiivne,” rõhutab Anni Tamm. Tänu kokkupõrkesituatsioonide lahendamisele võib poolte vaheline mõistmine ja lähedus lõppkokkuvõttes hoopis suureneda. “Konflikte lahendades õpitakse sotsiaalseid oskusi, suureneb sotsiaalne kompetents.”

Samas toonitab ta, et siinkohal tuleks normaalsed eriarvamused lahus hoida näiteks kiusamisest, kus minnakse üle lubatu piiri. “Kiusamises ei ole midagi positiivset,” on Tamm konkreetne.

Doktoritöös, mis käsitleb väikelaste ja teismeliste omavahelises suhtluses tekkinud konfliktide lahendamise viise, läheneb autor probleemile justkui tagantpoolt, alustades protsessi uurimist ühest selle lõpuepisoodidest. Edasises teadustöös soovib psühholoog siiski süüvida konflikti “arhitektuuri” terves ulatuses ja uurida, kuidas see algab ja areneb, mil viisil võimalikud käitumisviisid konflikti käigus vahelduvad ja muutuvad ning kuidas osapooled üksteist mõjutavad.

Konflikti kriitilised tunnused

Kuuest eelretsenseeritud teadusartiklist, millest kaks veel ootavad avaldamist, ja katusartiklist koosnevas doktoritöös keskendus Anni Tamm esiteks 3-5aastaste väikelaste mängusituatsioonides esile tulevatele erimeelsustele. Lisaks võeti fookusesse 13-16aastaste koolinoorte reaktsioonid ja arvamused näitlike situatsioonide kohta.

Eksperimendi käigus lubati lasteaialastel valida mängukaaslased – sageli eelistasid poisid mängida omavahel ja tüdrukud omavahel – ning seejärel otsustada, millist mängu mängida ning jagada omavahel mänguasjad. Nagu arvata, olid mõnel juhul soovid sedavõrd erinevad, et mäng päädis füüsilise konfliktiga.

“See on väga hea andmestik, niisugustes olukordades on eriarvamused kerged tekkima,” muigab Tamm. Ta selgitab, et konfliktivaba mängusituatsioon arenes pigem neis gruppides, kus lapsed otsustasid individuaalse tegevuse, näiteks joonistamise kasuks. Nii nagu tango tantsimiseks, on ka konflikti tekkimiseks vaja vähemalt kahte interaktsioonis olevat osapoolt.

“See on äärmiselt põnev protsess. Konflikti lahendamisel juhindutakse küll konkreetsest situatsioonist, kuid olukorra tõlgendamine on indiviiditi siiski väga erinev,” selgitab psühholoog.TÜ arengupsühholoogia doktor Anni Tamm.

Agressiivsusele vastatakse vasturünnakuga

Konfliktikäitumises eristas Anni Tamm kolm levinumat strateegiat, mis võivad esineda nii üksinda kui kombineeritult. Esiteks nimetab ta pro-sotsiaalset strateegiat, mille puhul võtavad osapooled arvesse ka teis(t)e arvamust ja püüavad jõuda pooli rahuldava lahenduseni.

“Pro-sotsiaalne võte eeldab kaaslase kuulamist, vastastikku selgitamist ja nii jõutakse ühise lahenduseni,” kirjeldab Tamm ja lisab, et empaatilised oskused mängivad siinkohal arvestatavat rolli. Näiteks väikelapsed ei puugi veel osata kujutleda end teise inimese olukorda ega näha situatsiooni tema vaatepunktist. Seega peaks eelduse kohaselt sotsiaal-kognitiivsete oskuste arenedes ühtlasi paranema ka võimekus konflikte lahendada. Eelkõige tulevad siin kõne alla vastaspoole perspektiivi tajumine, omaenda käitumise hindamine, võimalike tulemuste ettekujutamine ja nendega arvestamine.

Teiseks toob Tamm esile enesekehtestamise strateegia, mida lapsed ja eriti noored kasutasid sagedamini provokatiivsemate situatsioonide puhul, näiteks mänguasja äravõtmine, narrimine, tagarääkimine jmt. Siinjuures osutabki Tamm ühe keskse järeldusena levinud printsiibile, mille järgi vastatakse vastaspoole käitumisele samaga – pro-sotsiaalsele strateegiale reageeritakse nn läbirääkivas võtmes, agressiivsusele aga vasturünnakuga.

“Mõni olukord nõuabki enesekehtestamist, kuid kui laste puhul võib see väljenduda agressiivsemas toonis, siis täiskasvanute käitumine on muutunud küpsemaks ja võtted komplekssemaks. Esimeses lähenduses ei asuta füüsilises või verbaalses mõttes rünnakule, vaid leitakse rahumeelsem kehtestava käitumise viis. Täiskasvanute tülid tekivad siiski enamjaolt sotsiaalsete suhete pinnalt, mitte niivõrd füüsiliste objektide pärast.”

Kolmanda strateegiana käsitletakse vältimist, mille rakendamisel võib inimene jutu mujale viia, ruumist lahkuda vmt, kuid pigem selleks, et olukorraga või omaenda seisundiga toime tulla, mitte ebakõla lahendamise eesmärgil. Vältimisel võib olla mitmesuguseid põhjuseid ning ei maksa unustada, et mõnda situatsiooni kirjeldatud käitumine tõepoolest ka sobib. Näiteks siis, kui üks osapool annab teisele hetke rahunemiseks, kui emotsioonid on kasvanud üle pea. Ent pikemas perspektiivis ei vii vältimine lahenduseni, vaid halvemal juhul suhete jahenemiseni.

Eraldi tuleks käsitleda juhtumeid, kus asjasse sekkub kolmas osapool, koolikeskkonnas näiteks õpetaja või kodus lapsevanem. Sel juhul tekib uus olukord, mille lahendamine algab otsast uute reeglite, sageli ka sekkunud osapoole sotsiaalsete oskuste ja valitud strateegia järgi.

Niisugusel juhul võiks täiskasvanu roll olla pigem suunav ja alternatiividele tähelepanu juhtiv, mitte jõupositsioonilt lähtuv ja käskiv, leiab Tamm. Didaktiline võte oleks siiski lasta lastel-noortel isekeskis lahenduseni jõuda, et nad võiksid situatsioonist ka midagi õppida.

Psühholoog osutabki suuremale vajadusele koolis ja mujal arutleda rohkem erisuguste võimaluste üle konflikte käsitleda. Sellest on kasu ka kiusamisolukordade äratundmisel ja ennetamisel, mis on koolipraktikas muutunud üha aktuaalsemaks. Õnneks on ühes teadlikkuse tõstmisega mitmel pool jõutud ka positiivsete tulemusteni.

Kultuurilised tegurid ja soolised erinevused

Teismeliste koolinoorte suhtlusele nii eakaaslaste kui ka lapsevanematega keskenduv osa Tamme uurimistööst võttis esiteks vaatluse alla kohalikud eesti- ja venekeelsed noored. Longituud-uuringu vormis viidi nendega mitmel järjestikusel õppeaastal läbi küsitlus ja grupiarutelu, mille käigus koguti hinnanguid ja arvamusi kujuteldavate konfliktsituatsioonide kohta ning paluti oma seisukohta ka põhjendada.

Anni Tamm toob välja, et paljud ei oska iseseisvalt alternatiivseid lahendusi näha ega välja pakkuda, samuti on õpilastel raskusi oma valikute ja otsustuste tagamaade selgitamisega. Lihtsam on vastata “ei tea”, kui põhjendada, miks nii või naa käitutakse.

Eesti ja vene rahvusest noortel paluti kirjeldada, mil moel lahendaksid nad samast soost parima sõbraga lahkhelisid, mis tekivad muusikalise maitse ümber või olukorras, kus mõlemale hakkab meeldima üks ja sama vastassoost eakaaslane ning tekib konkurents tähelepanu pärast.

Kultuurilised erinevused tulid esile eeskätt põhjendustes, mitte strateegiate rakendamises. See on ka mõistetav, kuivõrd just argumenteerimise kaudu on väärtusbaasi ja hoiakuid võimalik laiemalt avada. Kirjeldatud situatsioonis ilmutasid vene rahvusest noored suuremat valmisolekut sõbra soovidele vastu tulla kui nende eestlastest eakaaslased.

Teine osa teismelisi puudutavatest uurimisandmetest pärines rahvusvahelisest projektist, milles võrreldi Eesti, Venemaa ja Saksamaa noorte väärtusorientatsioone. Neilgi tuli lahendada probleemülesandeid. Näiteks paluti neil valida kahe variandi vahel, kas jääda kindlaks plaanile minna sõpradega välja või tulla vastu vanemate palvele jääda koju ja aidata majapidamistöödes.

“Lõviosa saksa teismelisi otsustaksid siiski teha nii nagu algselt kavatsetud ja minna sõpradega välja. Valdav osa vene noori pidas paremaks jääda koju ja toimida vanematele meelepäraselt. Eesti noorte seas jagunesid valikuvariandid võrdselt,” tutvustab Tamm tulemusi.

Eesti ja saksa vastajate seas leidus siiski küllaltki palju kompromissile minejaid, kes leidsid, et kui aega otstarbekalt kasutada, jõuaks vabalt teha mõlemat. Vene noored seevastu kaldusid silmas pidama pigem teiste heaolu ja tulema vastu kas vanemate soovile või vastata sõprade ootustele. See tähendab, nad ei seadnud valitud lahenduskäiku põhjendades esikohale omaenda huve. Üldse tuli uuringust välja, et vene noored tunnevad võrreldud riikide eakaaslastest tugevamat sidet ja suuremat lähedust pereliikmetega.

Tulemused langevad üsna hästi kokku ettekujutusega erinevates ühiskondades valitsevast väärtusorientatsioonist, mis on omane näiteks individualistlikule või kollektivistlikule kultuurile. Vene ühiskonnas võib märgata perekonna ja traditsioonide tähtsust ning kollektiivsete väärtuste rõhutamist. Saksa ühiskonnas seevastu, ja üha rohkem ka Eestis, on need asendunud individualistlike väärtustega, seades esikohale üksikisiku vabadused ja õigused.

“Saksa noorte vastustest peegeldus väga selgelt arusaam endast kui autonoomsest indiviidist. Leiti, et vanemad peavad nende plaanidega arvestama ja varem asjades kokku leppima. Ennast nähti vanematega võrdsel positsioonil olevana ja rõhuti õigusele perekonna tegemistes kaasa rääkida ning ajakasutuse üle ise otsustada,” selgitab Anni Tamm.

Tamm analüüsis eraldi ka soolisi erinevusi konfliktikäitumises, kuid ei leidnud, et need laste või teismeliste valikuid väga olulisel määral oleksid mõjutanud. Erinevused strateegiate valikus olid minimaalsed ning tingitud konkreetse situatsiooni eripärast. Näiteks pakuti erinevaid strateegiaid stereotüüpilises olukorras, millesse olid segatud romantilised tunded. Tüdrukud ei olnud väga altid meeldiva poisi tähelepanu pärast sõbrannaga võistlema, vaid eeldasid, et valiku nende vahel langetab noormees. Poisid siiski tajusid olukorda, kus sõbrale meeldib sama neiu, enam intrigeeriva väljakutsena.

Anni Tamm kaitses Tartu ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna nõukogus doktoritööd “Konfliktid ja nende lahendamise viisid lapse- ja teismeeas” 28. septembril. Tamm on tegev ka Konfliktiennetuse Keskuse töös, mille kutsus 2009. aastal Metsaülikoolis ellu Mare Taagepera. Algidee pärineb Lennart Merilt, kelle visiooni kohaselt võiks selline keskus tegutseda teadusinstitutsioonina Tartu ülikoolis mõne õppetooli juures. Kuniks Meri stsenaarium pole täies ulatuses täitunud, korraldatakse regulaarselt “konfliktoloogia” konverentse ja ainekursusi.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: