Tallinna Ülikooli värske doktor Piret Oppi rääkis, et õpetajaamet on ajaga muutunud rohkem õpilasekesksemaks. See tähendab, et tunde ette valmistades ja neid läbi viies lähtuvad õpetajad järjest rohkem õpilastest, kes klassiruumis õpivad. Nii pannakse õpetajakoolituses tänapäeval rohkem rõhku õppimisega seotud erinevatele psüühikaprotsessidele.

Sageli on aga Eesti klassides pea 30 õpilast korraga, mistõttu on individuaalset lähenemist raske tagada. Oppi sõnul on koolides seetõttu järjest enam mõeldud tugisüsteemidele, mis võiksid sellele kõigele kaasa aidata. Ehk siis tööl on eripedagoogid ja koolipsühholoogid, mis võimaldab mõelda eraldi iga õpilase konkreetsetele vajadustele. Kuigi tugiteenuseid pakkuvaid inimesi ei ole sageli koolides piisavalt, on Oppi sõnul läinud olukord koolipsühholoogide osas ajas mõneti paremaks.

Värske doktori sõnul on ühiskond ajast aega seadnud õpetajatele erinevaid ootusi. Samuti on ajas muutunud nende sisu. "Tänapäeval oodatakse, et koolidest tuleksid välja õpilased, kes on ennastjuhtivad. Nad teavad, mis nad teha tahavad ja neil on arusaam, et kui haridustee lõppeb, siis see ei tähenda, et õppimine lõppeb," selgitas ta. Vähemtähtis ei ole tema sõnul seegi, et noored oleksid vaimselt terved ja õnnelikud. 

Oppi tunnistas, kuidas õpetajad tajuvad järjepidevalt, et neile on pandud väga kõrged ootused. Lisaks oma õppeainele tuleb õpetada noortele ka maailmas hakkama saamist. Oppi usub, et meisterlik õpetaja suudab need ootused oma ainetunniga siduda ja teha seda nii, et see on igati loomulik. "Kui räägime näiteks viisakusest, siis miks mitte mõelda sellest kui sotsiaalemotsionaalsest oskusest. Kui räägime rahatarkusest, siis usun, et matemaatika- ja majandusõpetajad oskavad seda teemat väga mõnusalt ainesse integreerida," lausus ta.

Elavat arutelu on tekitanud seegi, kas koolis tuleks ikka õpetada seda, kuidas viisakalt käituda ja kas see ei peaks kodust kaasa tulema. Õpetajatele õpetatakse Oppi sõnul praegu, et pedagoogid ei saa muuta kodusid, aga nad saavad vaadata, et lapsed oleksid koolis hoitud. "Mitte midagi ei ole parata, aga me ei jõua iga koduni. Kõik, mis saame teha, on muuta lapsi koolis. Me pakume neile soojust ja teadmisi, mida kodust ei pruugi tulla ning loodame, et sellest piisab," lausus ta.

Lisaks sellele, et pedagoogi amet on ajas muutunud, on koolid tervikuna muutunud. Üks oluline külg Oppi sõnul on selle juures see, et mitte ainult õpilased ei õpi koolis, vaid ka õpetajad. "Ma arvan, et on täiesti loomulik eeldada, et inimesed õpivad pidevalt ümber. Samamoodi õpib õpetaja koos kolleegidega," rääkis ta.

Kuna koolijuhi tööpõld on väga lai, on värske doktori sõnul loomulik, et oma kolleegide õppimise eest võtavad vastutuse õpetajad. Tema doktoritööst selgus, et õpetajatel on iseenesest kõrge valmidus võtta kooliarenduses suurem roll. Seda peab aga toetama juht, kes loob sellise koolikultuuri, kus õpetajad ise sooviksid võtta suurema vastutuse. Oppi tõi selle ilmestamiseks õppimise näite. Kui õpetajad saavad aru, et on uut teadmist selle kohta, kuidas toetada klassiruumis paremini õpilaste motivatsiooni, siis õpetajad võiksidki üheskoos uurida, kuidas seda teha.

Selleks kõigeks on aga vaja aega. Oppi sõnul võiks õpetajatel olla ühine koostööaeg. Näiteks võiksid iga kolmapäeva esimene ja teine tund õpetajad kokku tulla, et neid teemasid koos arutada ja luua seeläbi ühist teadmist. Samas ei pea õpetajad kogu aeg omaette pusima, vaid aeg-ajalt võib kutsuda kooli mõne eksperdi, kes kontrollib ega pole tekkinud vääriti mõistmisi või arusaamu. Ekspert saab jagada ka uusi materjale.

Sellest, et õpetajad õpivad koolis samuti, peaks Oppi sõnul mõtlema kui loomulikust arengust. Tema sõnul on uuringud näidanud, et kui saata õpetajad mõnele koolitusele, siis sellest ei ole laias plaanis kuigipalju kasu, sest teadmised ei levi üle kooli. "Vaja oleks aga, et uued teadmised ja õppimised leviksid üle kooli. Ehk et ei oleks ainult nii, et uus teadmine on nende õpetajate klassides, kes on käinud koolitustel," lausus Oppi.

Suur murekoht on õpetajate ülekoormus. "Ma tean koole, kus sellistele õpetajatele, kes kolleegide õppimist eest veavad, on pandud näiteks vähem ainetunde. See võiks olla see koht, kus koolijuht teeb järeleandmisi," lausus ta. Oluline on seegi, et eestvedajad ei oleks koolis üksi, sest nii on läbipõlemine kerge tulema. "Ma ei taha, et siin jääks kõlama, kuidas üks õpetaja õpetab teist, vaid õpitakse koos. Lihtsalt üks õpetaja on see, kes rohkem ette valmistab ja tingimused loob, et kokku tulla ja õppida," rääkis Oppi.

Uuringud on näidanud, et muutusi, mida õpetajad ise eest veavad, rakendatakse suurema tõenäosusega ja teiseks on koolid jätkusuutlikumad.

Teemad, mida koos õppida on laiemad ja kompleksemad teemad. Näiteks õpilaste motivatsioon ja õpioskusega seotud teemad. "Ehk siis teemad, mida tõesti on vaja koos mõtestada ja koos koolis uut teadmist luua ja mõelda, kuidas oma koolis neid teemasid rakendada," lausus ta.

Noore õpetaja mõtted

Sel õppeaastal alustab oma kooliteed Püha Johannese Koolis õpetajana Anett Arutamm, kelle ema on samuti õpetaja. Arutamme jaoks tuli õpetajaks õppimine loomulikult. Samuti ütlesid klassikaaslased talle juba põhikoolis, et temast võiks õpetaja saada, sest klassikaaslastele, kes mõnest teemast aru ei saanud, suutis ta teema lihtsa vaevaga selgeks teha. "Ilmselt mõjutas mind erialavalikul see tunne, et ma tahaksin midagi ära teha ja teisi aidata ning suunata," lausus ta.

Üldiselt on suuremal osal inimestest mõni õpetaja, kes on nende eluteed kuidagi suunanud või muutnud. Arutammel on selleks tema ema, aga näiteks ka põhikooli ajalooõpetaja Indrek Jalas, kes suutis oma ainetunnid alati huvitavaks  teha. "Mulle hakkas ajalugu tänu temale meeldima ja tänu Indrek Jalasele ma ilmselt tahtsin ka mingil määral õpetajaks saada, et olla tulevikus nagu tema," sõnas Arutamm.

Noor õpetaja rääkis, et tema jaoks on hea pedagoog see, kes on mõistev ja inimlik. "Õpilane ei taha, et õpetaja oleks temast palju kõrgemal, vaid ta tahab tunda ennast klassiruumis hästi ja et teda kuulatakse, temaga arvestatakse ja tal on tunnis mõnus olla," rääkis ta. Sellegipoolest tuleb õpetajal end vahel kehtestada. "Väga oluline on ära tunda see hetk, millal on vaja end kehtestada ja millal tegelikult ei ole see ilmtingimata vajalik," rääkis ta.

Kui Arutamm mõtleb selle peale, milline õpetaja ta olla ei tahaks, siis kindlasti ei taha ta olla kibestunud õpetaja, kes ei peaks enam õpetajana töötama. "Ma tahaksin ikkagi, et õpilased näeksid, kuidas nad saavad minu juurde tulla rääkima, kui nad tahavad. Nad näeksid, et ma olen ikkagi inimene ja ma olen nende sõber," sõnas õpetaja.

Kui Arutamm mõtleb 1. septembri peale, valdab teda suur hirm. "Ei tea, mis saama hakkab, kuidas õpilased minusse suhtuvad ja kõik muud faktorid, aga hirmu kõrval on ka põnevus ja ootusärevus, sest see on ikkagi väga huvitav peatükk minu elus," sõnas ta.

Arutamm ütles, et õpetajatele seotud erinevad ootused ikka hirmutavad teda. "Alguses võib väga keeruline olla nende ootustega toime tulla. Ma usun aga, et hästi oluline on enda jaoks paika panna, et mina olen nüüd õpetaja. Ma võin küll õpilase ära kuulata ja hea meelega teen seda, aga kui ma ei oska aidata, siis ma suunan ta vastava inimese juurde, kes oskab teda aidata. Mitte nii, et ma pean ise kõik tema probleemid ära lahendama, see ei ole paraku võimalik," lausus ta.

Õpetaja peamine ülesanne peaks Arutamme sõnul olema teadmiste edasiandmine, aga teatud määral tuleb olla ka tugiisik, kes on võimeline õpilast kuulama.