"Viimastel andmetel on Tartu Ülikoolis kodakondsuse põhjal viiendik töötajatest välismaalased ja doktorantidest kolmandik. Neid on niisiis üsna palju," ütleb Tartu Ülikooli keelepoliitika teadur Kerttu Rozenvalde. See tähendab, et oma igapäevases asjaajamises on ülikool paratamatult mitmekeelne keskkond.

Milline keel millises suhtlusolukorras valitakse ja millest see valik sõltub, oligi Rozenvalde järeldoktorantuuri uurimisprojekti teema. Ta vaatles viiel kursusel 2021. aasta veebruarist 2022. aasta veebruarini osalejate keelevalikuid ja tegi nendega sel teemal ligi 60 intervjuud. Koos eesti keele võõrkeelena professori Birute Klaas-Langiga kirjutab ta nüüd, et mitmekeelsus ei tähenda kindlasti ainult eesti- ja ingliskeelset suhtlust.

Inglise keel kui ühine suhtluskeel

"Iga keeleolukord kujuneb kohapeal," tõdeb Kerttu Rozenvalde. Inimesed tahavad tema sõnul mõista ja olla mõistetud. Töises ülikoolis saadab suhtlust ka surve, et see oleks võimalikult tõhus. "Teisisõnu, kui kümnest inimesest koosolekuruumis üks eesti keelt ei oska, aga kõik oskavad ja on valmis suhtlema inglise keeles, siis kõnelevad nad loomulikult inglise keeles," näitlikustab Rozenvalde.

Birute Klaas-Langi sõnul võttis Tartu Ülikool 2020. aastal vastu uued keele- ja rahvusvahelistumise põhimõtted. Seal olid korraga tähelepanu all nii eesti keele kestlikkus kui ka rahvusvahelise personali kaasatus. "Samas, kui me Kerttuga tegime oma intervjuusid ja ankeetküsitlust, siis selgus, et ega töötajad ise nendest keelepõhimõtetest eriti palju ei tea," meenutab professor. Nii valitaksegi mitmekeelses seltskonnas suhtluskeeleks tihti lihtsalt inglise keel.

Rozenvalde sõnul oleks siinkohal eesti keele hoidmise nimel vaja rakendada ülevalt alla keelepoliitikat, mis loob eesti keelele kestliku arengu võimalused akadeemilises keskkonnas. See tähendab, et riigiga halduslepingu sõlminud ülikool võtab kohustuse õpetada järeltulevale akadeemilisele põlvele, sealhulgas välisdoktorantidele, eesti keelt. "Samas on väga oluline, et kokku lepitud põhimõtted ei jääks lihtsalt paberile," märgib Klaas-Lang. 

Nii peab ülikool uurijate sõnul tehnilised lahendused ette läbi mõtlema ja nendesse raha panustama. "Näiteks ülikooli nõukogus, kus on väga hästi toetatud keeletehnoloogiline tugi, on koosolekud rööpkeelsed," toob professor välja. Nõukogu 11 liikmest on kaks küll välismaalased, ent kolleegide eestikeelne jutt saab neile mõistetavaks kas kõrvaklappides jooksva tõlke või sosintõlke kaudu. Klaas-Langi sõnul on väga oluline, et keegi ei tunneks ennast keele tõttu kõrvalejäetuna.

Lühiajalise töölepinguga välismaiste töötajate või doktorantide puhul jätab olukord aga praegu rohkem soovida. "Kui eeldame, et doktorandi nelja aasta sisse peavad mahtuma ka ulatuslikud keeleõpingud, kus ta saavutab kas B1 või B2 keeletaseme, siis loodan, et me loome ka tingimused," märgib Klaas-Lang. Täpsemalt võiks ülikooli pakutav keeleõpe mahtuda inimese tööaja sisse, mitte röövida temalt õhtuid ja nädalavahetusi.

Rozenvalde lisab, et ülikool ei teeni üksnes riigi huve, vaid on ka osa rahvusvahelisest tööturust. Lühiajaliste lepingutega välistöötajad peavad niisiis ühtaegu uurima, artikleid avaldama ja olema omal alal nähtavad, aga mõtlema ka järgmisele töökohale – see kõik kompab inimvõimete piire. "Nad tunnevad, et kui nad panustaks eesti keele õppimisse, võtaks see neilt ära tulevikuvõimalusi, kus nad peavad olema konkurentsivõimelised ka väljaspool Eestit," sedastab teadur.

Lubage "kohupiima ja kooki" osta

Kerttu Rozenvalde sõnul peab eesti keele kestlikkust tagav keelepoliitika toetuma inimeste tegelikule suhtlusele. "Tahan alati rõhutada, et eestikeelne inimene tänases ülikoolis on kas ühel või teisel määral eesti-ingliskeelne," märgib ta. Keelepoliitika ei tohiks niisiis tema sõnul tegeleda eesti keele hoidmise ja rahvusvahelistumisega kui kahe täiesti eraldi küsimusega. "Üksikisiku tasandil saavad need kokku," sõnab teadur.

Birute Klaas-Lang tervitab Tartu Ülikooli vastu võetud keelepõhimõtteid, kus neid küsimusi ongi käsitletud koos. Eesti keele kõrval on seal rõhutatud mitmekeelsust, mis professori sõnul ei tähenda ainult inglise keelt. "Eesti keele kui suhteliselt väikese kasutajaskonnaga keele kestlikkusele mõjub hästi, kui edendame peale inglise keele ka muude keelte õppimist; ka väiksemaid ja meie lähiümbruse keeli võiks õppida," soovitab ta.

Ideaalis võiks Eesti inimesed Klaas-Langi sõnul jõuda tagasi piirideülese keeleoskuse juurde. Eestlased ja soomlased võiksid pisutki teineteise keeli osata ning Valga ja Valka elanikud üksteisest aru saada. "Oleme püüdnud kogu aeg rõhutada, et mitmekeelsus on küll lihtsustatult nähtuna eesti- ja ingliskeelsus, aga see pilt võiks olla oluliselt kirjum," ütleb ta.

Rozenvalde sõnul nägi ta oma kursusevaatlustel, et ametlikust keelest olenemata näeb ülikoolis tegelikult juba tõelist mitmekeelsust. "Kõik need kursused on täpselt nii mitmekeelsed, kui mitmekeelsed on seal osalevad inimesed. Keegi ei jäta ülikooli tulles oma keeleoskust ja -huvi koju," tõdeb ta. Näiteks lugesid õppurid endale mugavas keeles õppematerjale või leidsid rühmatöös kõige kodusemat keelt kõneleva vestluspartneri. Klaas-Langi sõnul töötab tema koduinstituudis aga näiteks ungari emakeelega õppekorralduse spetsialist, kellega tudengid ja ka õppejõud saavad käia keelt harjutamas.

"Muidugi ülikool ei ole oma üliõpilastele ja töötajatele kõige tänuväärsem keele harjutamise keskkond, sest siin põhifookus on õppetööl või töötamisel, mis nõuab suhtlustõhusust," arutleb Rozenvalde. Eesti keelt õppivad välistöötajad kurtsidki uuringus sageli, et ülikoolis kiputakse nendega suhtlema inglise keeles. 

"Pakkusime isegi naljatades välja, et võiks olla märgikene, mille kursuslane paneb endale rinda: "Räägi minuga eesti keeles," muigab Klaas-Lang. See annaks vestluspartnerile märku veidi kannatust varuda ja vajadusel lihtsamate sõnadega rääkida – kõik kolleegi aitamise nimel. "Tartus minu teada on lepitud kokku Werneri kohviku teenindajatega, et keelekursuslased suunatakse sinna. Kui keegi tuleb, küsib "kohupiima ja kooki", siis teenindaja saab aru, et ta tahab "kohupiimakooki". Selliseid väikseid mükse või abistamisi on võimalik korraldada," pakub professor.

Kerttu Rozenvalde ja Birute Klaas-Lang kirjutavad oma uuringust ajakirjas Keel ja Kirjandus.