Inimesed ei lähtu koeratõu valikul pelgalt tulevase lemmiku välimusest. Kes tahab arukat ja mängulist koera, võiks mõne soovituse järgi eelistada kollit. Kes aga otsib hoolivat sõpra tervele perele, võiks valida näiteks labradori, vahendab ScienceAlert.

Koera tõu ja iseloomu tegelike seoste väljaselgitamiseks analüüsisid USA teadlased 2155 koera genoome, kelle seas oli nii 78 erineva puhta tõu esindajaid kui ka krantse. Uurijad täheldasid neil väga vähe geenivariante, mis seletaks koerte tavalisemaid käitumismustreid. Käitumismustrid tuletasid uurijad enam kui 18 000 tõukoera-omaniku küsitluse vastustest.

Analüüsi käigus tegid uurijad kindlaks koera genoomis 11 tugevalt käitumisega seotud piirkonda. Need määravad näiteks ära, kui hästi koer juhiseid järgib või kui palju ulub. Ilmnes aga, et ükski neist piirkondadest polnud seotud koera tõuga.

Uurijate sõnul paistis tõust olenevat ainult üheksa protsenti üksikisendite käitumiserinevustest. Ükski käitumismuster polnud sealjuures omane vaid ühele tõule. Koera käitumist ennustasid tugevamini hoopis tema vanus ja sugu.

Uuringu autori ja Massachusettsi Ülikooli võrdleva genoomika teaduri Elinor Karlssoni sõnul pärineb enamik meie meelest kindlatele koeratõugudele omaseid iseloomujooni tõenäoliselt tuhandetest evolutsiooniaastatest, mille jooksul hundist sai kodukoer selle paljude tõugudega. Teisisõnu olid pärilikud iseloomujooned koertel olemas tuhandeid aastaid enne seda, kui inimene tänapäevases mõttes koeri aretama asus.

Enamikku tänapäeval tuntud koeratõuge on ametlikult tunnustatud kõigest viimased sada või kakssada aastat ja seda esteetiliste või kehaliste ideaalide alusel. Varem valisid inimesed endale koeri selle põhjal, kui hästi nad võiks jahti pidada, valvata või loomi karjatada.

Käitumine on keerukas iseloomujoon, mis kujuneb välja nii paljude väikeste geenide omavahelisest kokkupuutest kui ka keskkonna mõjul. Sellised jooned võivad kindlasti põlvest põlve edasi kanduda, kuid tänapäeva koeraomanikud ei pruugi olla jõudnud vaid mõnesaja-aastaseid koeratõuge piisavalt mõjutada. Vähemasti peaks tänapäevane mõju jääma kõvasti alla inimese kaugemate esivanemate mõjule.

Uues uuringus suutsid Karlsson ja kolleegid leida koeratõugude vahel üksnes imeväikesi käitumisega seotud geneetilisi erinevusi. Kui arvestada, et näiteks Ameerika Ühendriikides on enam kui pooltel kõigist nii-öelda puhastverd koertest mitut tõugu esivanemad, jäävad leitud erinevused veelgi pisemaks.

Näiteks paistsid borderkollidest esivanemad geneetiliselt mõjutavat koera kuulekust ja võimet inimese juhtnööre jälgida. Samas ei täheldanud uurijad mingit erilist seost koera Labradori retriiveritest esivanemate ja inimestega sõbrustamise vahel. Teisisõnu ei teinud Labradori retriiveri tõupäritolu koera kuidagi suhtlusaltimaks, kuigi omanike sõnul on just seltsivus tõu põhitunnus.

Kui uuringu autorid ei eksi ja inimesed hindavad tõugude omadusi üle, võivad eri riikide teatud tõugude ametlikud pidamiskeelud olla alusetud. Sama kehtib ka kindlustuspoliiside kohta, mis keelduvad katmast näiteks pitbulli tõugu koertega seonduvat.

Karlssoni uuring on üks esimesi, mis uudistab koerte tõupõhise käitumise geneetikat. Varasemad teadustööd on siiski näidanud, et sarnasused koerte käitumises langevad pea täienisti kokku tõupiiridega.

Koerte käitumist määrav geneetika peab täpsemalt selguma edasises uuringutes. Küll aga viitavad uued tulemused, et tänapäevased tõuaretajad pole koeri mõjutanud üldse nii palju, kui arvatud. Kui koer kuulab hästi sõna või poeb diivanil omanikule kaissu, võib omanik selle eest tänada pigem varasemaid inimpõlvi kui tänapäevaseid tõuaretajaid.

Uurimus avaldati ajakirjas Science.