Uuringu autorid küsitlesid Itaalia elanikke, kes pidasid mitut koera. Küsitlus näitas, et kui peres üks koer sureb, kipuvad ülejäänud koerad omanike sõnul oma tavapärast rõõmsat meelt vaos hoidma. Ehkki see ei pruugi koerasõbrale olla mingi uudis, kujutab uuring endast sammu loomade tundemaailma parema mõistmise suunas, vahendab ScienceAlert.

Milano Ülikooli veterinaari Frederica Pirrone juhitud töörühm kirjutab, et koeral võivad lähedase liigikaaslase surma korral ilmneda leinaga seotud käitumis- ja tundemustrid. Samas võivad need olla seotud koeraomaniku enda emotsionaalse seisundiga.

Inimesed, kellel pole kunagi lemmiklooma olnud, võivad uurijate sõnul mõelda, et milles küsimus: muidugi on loomadel rikkalik ja sügav tundeelu. Samas on loomade tundeid hakatud teaduslikult uurima ja kirjeldama alles hiljaaegu.

Lein on uurijate jaoks eriti huvitav tunne, sest see võib anda aimdust looma tajudest, millised  need aga igaühe isikliku kogemuse põhjal ei paistaks. Konkreetselt lemmikloomade leina uurimine võib samas aidata inimestel mõista oma hoolealuste emotsionaalseid vajadusi.

Väheuuritud lein

Leinakäitumist on täheldatud varem erinevatel loomaliikidel, sealhulgas inimahvidel, elevantidel ja delfiinidel. Koerlaste kohta leidub leinateemalist teaduskirjandust väga vähe. Vabalt looduses elavate  koerlaste kohta on selliseid teateid vaid mõni üksik ja kodukoerte kohta ei ühtegi.

Sestap püüdsidki Frederica Pirrone ja kolleegid selliseid juhtumeid leida. Nad kutsusid uuringusse osalema 426 inimest, kellega elas koos vähemalt kaks koera. Kõigil uuritavatel oli ka vähemalt üks koer nende elu jooksul surnud. Neil paluti anonüümselt täita küsimustik selle kohta, kuidas nende allesjäänud koerad peale liigikaaslase kaotust käitusid.

Ühtlasi paluti osalejatel kirjeldada lemmikute omavahelist läbisaamist ja nende eneste reaktsiooni koera surmale. Uurijaid huvitas seegi, kas inimeste meenutusi lemmikute leinakäitumisest mõjutas soov mälestusi omaenda leinaperioodi kannatustest alla suruda. 

Omanikud täheldasid peale teise koera surma enamike koerte käitumises muutusi. Vastajatest ütles 86 protsenti, et nende koer hakkas käituma märgatavalt vaoshoitumalt või nõudis peremehelt rohkem tähelepanu.

Viimast tuli ette ka kõige sagedamini ehk kahel kolmandikul juhtudest. Vastajatest 57 protsenti mainis vähenenud mängulisust, 46 protsenti aga loomade üldist väiksemat aktiivsust. Samuti märkis 35 protsenti vastajaid, et koerad magasid kauem ja kartsid rohkem, kolmandik vastajatest täheldas koertel isu langust ja 30 protsenti kirjeldas tavatult rohket niutsumist või haukumist.

Peaaegu kõik leinavatest koertest olid elanud kadunukesega koos üle aasta. Koos elanud koerad olid ligi 70 protsendil juhtudest sõbralikult läbi saanud. Uurijad märkasid aga, et koerte koos elatud aeg ei mõjutanud allesjäänud koera käitumist.

Küll aga olid omavahel seotud allesjäänud kutsu käitumine ning koerte omavaheline läbisaamine ja omaniku tunded. Kui koerad olid olnud sõbrad ja omanik leinas raskelt, käitus ellujäänud lemmik tõenäolisemalt kartlikult, passiivselt ja püüdis tavapärasest rohkem omaniku tähelepanu.

Uuringu põhjal pole autorite sõnul siiski võimalik teha selget järeldust, et koerad oma sõpru leinavad. Koerte käitumist võivad nimelt mõjutada muud asjaolud. Uurijad kirjutavad, et kuna inimese ja koera vaheline side võib mõjutada koera vaadet oma surnud liigikaaslasele, on kindlat käitumismustrit koerale keeruline omistada.

Uurijate sõnul võib omanik peegeldada ühest küljest enda tundeid koerale, aga teisest küljest võib koer hakata surnud sõbrale tähelepanu pöörama just omaniku eeskujul. Autoreid ei üllataks seegi, kui tunded nagu stress lihtsalt omanikult koertele üle kanduvad. Tulemused võivad uurijate sõnul viidata, et koerte käitumist muudab rohkem kaaslase kaotus kui viimase surm.

Olgu sellega kuidas on, uurijate sõnul paistavad koerad ikkagi midagi tundvat. See tähendab nende sõnul, et kui täiendavad uuringud aitavad koeri rõõmsamaks ja tervemaks muuta, tasub teemat edasi uurida.

Uuring ilmus ajakirjas Scientific Reports.