Loomade ja tehnoloogia suhet uuriv Glasgow Ülikooli kaasprofessor Ilyena Hirskyj-Douglas viis eksperimendi läbi oma 10-aastase labradori retriiver Zackiga. Koera kasutuses oli pallikujuline mänguasi, mille liigutamisel käivitus selle sisse ehitatud videokõnede tegemiseks mõeldud seadeldis. 

Koertel võiks olla rohkem kontrolli ja valikuid, sest me otsustame nende eest niigi väga palju, kommenteeris Hirskyj-Douglas. Zack helistas 16 päeva jooksul oma perenaisele umbes viis korda päevas, kokku üle 50 korra. Uurimus ei kinnita siiski, et koer oleks kõnesid teinud teadlikult. Nii mõnelgi korral oli ta kõne ajal unne vajunud, kallistades mänguasja nii, et see alustas helistamist.

Uurimuse viimastel päevadel olid kõned pikemad ja koer helistas sagedamini. Kõnede ajal rääkis perenaine lemmikule oma päevast ja eesootavast ühisest jalutuskäigust. Koer näis olevat eriliselt elevil siis, kui ta nägi ekraanilt linnamaastikke, kus perenaine parasjagu viibis. Mõnikord oli koera tähelepanu kõne ajal aga mujal, näiteks uuris ta voodis olevaid asju. Kui Hirskyj-Douglas helistas ise koerale, ei vastanud viimane kõnele ühelgi juhul.

Loomade käitumist uuriv Patricia McConnell märkis, et valim, mis koosneb ühest inimesest ja koerast, on järelduste tegemiseks liiga väike. Ta lisas, et koeraomanik oleks võinud koera rohkem treenida, mitte üksnes loota, et ta seadme kasutamise selgeks õpib. Samas tunnustas ta püüdlust anda koertele rohkem iseseisvust, eriti siis, kui nad on ükski kodus.

Uurimistöö autor ja tema kolleegid tunnistavad oma uurimuse piire, nentides, et on raske hinnata, kas koer kasutas tehnoloogilist seadeldist eesmärgipäraselt. Samas märkis Hirskyj-Douglas, et koerte suhe tehnikaga ei pea olema läbinisti passiivne. Ta lisas, et tuleviku koeratehnoloogia võib olla väga erinev praegu kättesaadavatest ning ennekõike koerte järelvalveks mõeldud lahendustest. 

Uurimus ilmus ajakirjas Proceedings of the ACM on Human-Computer Interaction.