Maailmas on teada üle 1400 viiruse, mis suudavad inimest nakatada. Neist umbes 870 liiki on inimesele zoonootilised ehk kannavad haigusi üle inimestele, rääkis Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorant Ants Tull "Ökoskoobi" saates.

Inimene on erinevate loomaliikidega kümneid tuhandeid aastaid koos elanud ja kokku puutunud. "Niimoodi on parasiitide levik loomadelt inimestele ja ka vastupidi toimunud. Selle aja jooksul on parasiidid kohastunud inimeses elama," seletab Tull.

Ta meenutab 2000. aastate algupoolt, kui maailma laastas esimene koroonaviiruse pandeemia. Tulli sõnul oli viiruse levik kiire ja inimkaotusi palju. "See pääses ka valla kusagilt Hiina turgude pealt. Seejärel levis nahkhiirtelt läbi tsiibetkassi inimesele ja siis juba üle maailma," ütleb ta.

Tulli sõnul on just nahkhiired ohtlikke viiruste kandjad oma lendamiseks mõeldud kehaehituse tõttu. Lendamise ajal võib nende kehatemperatuur tõusta füüsilise pingutuse tõttu 40 kraadini. See tähendab omakorda, et nahkhiirte kantavad viirused on kohastunud elama kõrgel temperatuuril.

"Kui taoline viirus satub inimese süsteemi, siis paratamatult peab inimese kehatemperatuur tõusma väga kõrgele, isegi eluohtlikule tasemele, et hakata viirust hävitama," ütleb Tull. "Ja kui temperatuur ei suuda tõusta, siis viirus lihtsalt levib ja levib. Tüsistused võivad olla aga inimese puhul üpriski karmide tagajärgedega."

Ettevaatust lemmikloomadega

Kõige tõenäolisemalt võib inimene zoonootilise haiguse saada oma lemmikloomalt, aga ka linna eksinud metsloomalt. Meie oludes kannavad inimesele ohtlikke nakkusi näiteks rebased ja kährikud.

Metsloomade linnatuleku põhjuseks toob Tull nende looduslike elupaikade hävitamise. Kiiresti kohanevad rebane ja kährik tulevad linnaski hästi toime.

"Samas nad võtavad kõik oma parasiidid endaga kaasa. Need metsa maha ei jää, vaid satuvad siia tänavatele, kus inimesed käivad oma lemmikloomadega jalutamas. Nii võib nakkus tabada lemmiklooma ja lemmiklooma kaudu saab inimene selle nakkushaiguse," ütleb Tull.

Ta toob näiteid kurbadest juhtumitest, kus inimene on kodulooma kaudu metsloomalt nakkuse saanud. Näiteks võib sügeluslest põhjustada loomadel kärntõbe, inimesel aga ebasügelisi ehk ebameeldivat kihelust. Harvadel juhtudel, kui inimesel on näiteks immuunsüsteemiga probleeme, võib see areneda kooriksügelislestaks. Samuti toodi Tulli sõnul Tartu Ülikooli kliinikumi patsient, kes oli nakatunud süüdiklestaga.

Tulli enda uuringu põhjal esineb kümnel protsendil Eesti linnakoertest parasiite nagu solkmed, kutsikasolge ja ka untsinaaria.

Riskigrupp on siinkohal Tulli sõnul lapsed, kes lasevad näiteks koeral oma nägu lakkuda. Samuti võib laps saada solkmed, kui pistab pärast koerakarvade paitamist käe suhu. Ussimunad jäävad nimelt kergesti koerakarvade külge kinni.

"Solkmenakkus on väga vastupidav erinevatele keskkonnatingimustele, näiteks temperatuurile. Ta võib kusagil pinnases mänguväljakul näiteks tükk aega olla ning ainult oodata peremeest," hoiatab Tull. Solkmenakkus võib väikesel lapsel levida mööda veresooni näiteks silma või siseorganitesse ja põhjustada tüsistusi.

Uued nakkused sünnivad elusloomaturgudel

Uusi nakkusi võib Tulli sõnul tekkida maakeral mitmetes kohtades. Näiteks parasvöötmes elab palju näriliseliike, kes paljunevad kiiresti ning on zoonootiliste haiguste levitajad. Samas on maailma liigirikastes troopikavöötme piirkondades mureks elusloomaturud.

"Tingimused on seal [turgudel – toim.] loomade jaoks üpriski kehvad. Neid hoitakse puurides sageli üksteise peal. Mitu liiki võib seal ühes puuris olla. See on nii-öelda kõige magusam koht patogeenidele, kus olla, sest seal saavad nad kanduda ühelt loomalt teisele ja seejärel juba inimesele," ütleb parasitoloog.

Kuigi COVID-19 sai alguse Hiinast, on loomaturud levinud ka Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja mujal Kagu-Aasias. Kuigi Hiina keelustas loomaturud pärast esimest koroonaviiruse puhangut 2000. aastate alguses, avati need olukorra rahunedes kasumi nimel uuesti.

Elusloomaturgude keelustamises Ants Tull lahendust ei näe. "See on kindlasti üks võimalus, et need kõik ära keelustada, aga see võib väga vabalt minna põranda all ledasi,"  ütleb ta. "Siin on vaja ikkagi põhimõttelist muutust inimeste arusaamas elusloodusest. Me ei ole siin, et neid liike tarbida. Pigem peame nendega koos eksisteerima ja vältima nende liikide ekspluateerimist kasu saamise nimel.

Süüdi on elupaikade hävitamine

Tull nõustub saatejuhi mõttega, et kui inimene võtab ära kellegi elupaiga, võtab ta enda kanda ka tema haigused. "Kui me elupaiga ära hävitame ja liigid on üldjuhul kohanemisvõimelised, siis nad tulevad meie tagaaeda ja eritavad sinna need viirusosakesi. Sealt me võime väga kergesti need viiruspartikleid sisse hingata või endale kogemata sisse süüa. Ongi uus nakkusallikas olemas," ütleb ta.

Hoidmaks end viiruste eest soovitab Tull kinni pidada isikliku hügieeni reeglitest. Samuti palub ta jälgida, et nad ei laseks lemmikloomi endaga voodisse. "Hoiame nendega teatud distantsi, ei kuku neid nunnutama, kuigi väga tahaks. Siin on väga palju, mida saab ise ära teha," ütleb ta.

Samuti soovitab Tull, et metsloomi ei pea kartma. Küll aga tuleb nendesse suhtuda kaine mõistusega. "Kui mina ei näpi metsloomi, siis nad ei näpi ka mind, ei hammusta mind ja seega annab vältida nii-öelda kokkupuudet. Nahkhiir on ka metsloom," ütleb Tull.

"Ühtlasi on inimkond tekitanud olukorra, kus meeletul hulgal tarbitakse eluslooduse teenuseid. Samas vastu antakse üldjuhul väga vähe," sõnab Tull. Tema arvates tuleks linnakeskkonnas rajada rohkem rohealasid. Samuti tuleks tema sõnul taastada metsloomade elupaigad, et vältida nende kokkupuudet inimesega.

Parasitoloog Ants Tull oli külas saates "Ökoskoop" 30. märtsil.