Juba enne uue koroonaviiruse pandeemiat polnud nahkhiirte maine kiita. Kolooniates elavad loomad levitavad isekeskis paljusid inimesele nakkavaid viiruseid. Siiski pole nahkhiired inimeste halvakspanu ära teeninud, sest muu hulgas tolmeldavad nad taimi ja hävitavad kahjureid. Nüüd näitab värske uuring, et halva enesetunde korral hoiavad nahkhiiredki omalaadset sotsiaalset distantsi, vahendab ScienceAlert.

Rahvusvaheline uurimisrühm jõudis sellele järeldusele, kui märgistas rühma metsikuid vampiirnahkhiiri Lamanais Belizes. Sel moel said teadlased jälgida nahkhiirte omavahelist lävimist iga mõne sekundi tagant paari päeva jooksul. Kui uurijad süstisid osale nahkhiirtest immuunvastuse tekitavat ainet, muutsid nii-öelda haigestunud nahkhiired oma käitumist ja lävisid kaaslastega vähem.

Haiguskäitumine

Ohio Ülikooli teaduri Simon Rippergeri sõnul on nahkhiired vabas looduses iseenesest väga sotsiaalsed loomad. Haigeks jäädes hoiavad nad aga omaette ning pärsivad sel moel viiruse levikut.

Sama uurimisrühm leidis varasemas uuringus, et vangistuses magavad nahkhiired rohkem ning liiguvad ja hoolitsevad liigikaaslaste eest vähem. Samuti häälitsevad nad vähem teiste nahkhiirte peibutamiseks. Uurijad nimetavad säärast käitumisviisi haiguskäitumiseks.

Rippergeri sõnul tahtis ta kolleegidega kontrollida, kas haigestunud nahkhiired muudavad oma käitumist ka loomulikus elukeskkonnas. Nahkhiirte suhtluse uurimine aitab teadlastel hinnata sedagi, kas haiguskäitumine tõesti pidurdab nakkuse levikut.

Appi tulid tillukesed sensorid

Uurimisrühm võttis vaatluse alla 31 harilikku vampiirnahkhiirt (Desmodus rotundus), kes elavad ühes õõnsas puus pesitsevas koloonias. Teadlased püüdsid loomad lühikeseks ajaks kinni ja süstisid neist juhuslikult valitud 16 emasele isendile immuunsüsteemi tööle panevat ainet. Aine mõjul tundsid nahkhiired end mõne tunni jooksul halvasti, kuigi olid muidu täiesti terved. Ülejäänud 15 nahkhiirele süstiti platseebo põhimõttel soolavett.

Enne loodusesse tagasilaskmist kinnitasid uurijad nahkhiirte selgadele tillukesed isevalmistatud sensorid. Rippergeri sõnul võimaldasid need jälgida terve koloonia käitumist. Sensorid olid seadistatud edastama signaali iga kahe sekundi tagant. Iga selline edastus "äratas üles" ka kõik teised 5–10 meetri raadiuses paiknevad nahkhiirte küljes olevad sensorid.

Nahkhiirte loodusesse tagasilaskmisele järgnenud kolmel päeval hakkasid sensorid üksteise mõjul tööle just loomade kohtumise ajal. Sensoripaaride signaali kestuse ja tugevuse põhjal said teadlased aimu, kui kaua ja kui lähestikku loomad omavahel lävisid.

Ohio Ülikooli käitumisökoloogi Gerald Carteri sõnul keskendus teadlasrühm haigete nahkhiirte käitumises kolmele mõõtmele. Esiteks huvitas neid, mitme nahkhiirega haige loom kohtus. Teiseks mõõtsid nad haige looma liigikaaslaste seltsis veedetud aega. Kolmandaks vaatlesid nad, kui tihedalt oli seotud haige nahkhiir oma sotsiaalvõrgustiku ehk ülejäänud kolooniaga.

Just seda viimast mõõdet jälgides ilmnes, et nii-öelda haiged nahkhiired kaugenesid oma hea tervisega ja suhtlusaltitest liigikaaslastest. Kuus tundi pärast süsti saamist oli haige loom lävinud keskmiselt nelja liigikaaslasega vähem, kui soolavett saanud nahkhiir. Võrreldes tervete loomadega veetsid haiged nahkhiired iga kohatud liigikaaslasega umbes 25 minutit vähem aega.

Ootuspäraselt naasid haiged nahkhiired 48 tunni jooksul pärast süsti mõju kadumist oma tavalise suhtluskäitumise juurde.

Siiski ei anna uuring täit kindlust ehtsa nakkuse leviku kohta koloonias, sest uurijad ei süstinud loomadele päriselt viirust. Samuti sõltub nahkhiirte käitumine nende organismi sattunud viirusest – mõni haigus võib loomad hoopis tihedamalt lävima panna, mõni aga panna teisi nahkhiiri haiget kaaslast vältima. Samuti oli uuritud nahkhiirte hulk väike ja kõik nad elasid ühes koloonias.

Uuringust kirjutatakse ajakirjas Behavioral Ecology.