Selleks läheb neil vaja väga lihtsat valemit, mis võtab arvesse nahkhiire tehtud piiksu ja selle tagasi kõrva jõudmise vahelist aega ning heli õhus levimise kiirust.

Loomulikult ei tegele nahkhiir peast arvutamisega ega ka üldse väga otseses mõttes arvutamisega – nii me võime vähemalt arvata, vaid oskab piiksumise ja peegeldunud piiksu kuulmise vahelise aja hoobilt kaugushinnanguks konverteerida.

Küsimus, mis mõndagi teadlast on vaevanud, on aga see, kas puhtalt piiksuvahemiku järgi kauguse hindamine on nahkhiirele kaasa sündinud anne või elu jooksul kogemuse põhjal omandatud. Just sellele küsimusele asusidki oma katsetes vastust otsima Iisraeli teadlased.

Eran Amichai ja Yossi Yovel Tel Avivi Ülikoolist tegid katseid nii laboris sündinud kui ka loodusest püütud nahkhiirtega.

Väikestele laborinahkhiirtele õpetati süüa saama lähteõrrelt 130 sentimeetri kaugusele paigutatud postile kinnitatud aluselt.

Mõned nahkhiired elasid sünnist saati tavalise õhuga keskkonnas, teiste jaoks aga oli õhku lisatud omajagu heeliumi. Kuna heelium on kerge gaas, siis on heli kiirus heeliumiga rikastatud õhus suurem kui tavalises õhus.

Katse seisnes selles, et vaadati, kuidas mõlemas keskkonnas kasvanud nahkhiired saavad toidukoha leidmisega hakkama teises, enda jaoks harjumuspäratus heeliumiolukorras.

Selgus, et ükskõik millises õhus nahkhiir toidupala leidma oli õppinud, ikkagi sai ta tavalises õhus selle hõlpsamini kätte kui heeliumirikkas õhus.

Teine katse tehti sama moodi, ainult et loodusest püütud nahkhiirtega, kellele oli samuti õpetatud kõigepealt 130 sentimeetri kauguselt aluselt toitu saama.

Nemadki läbisid katse ikka tavalises õhus edukamalt, heeliumirikkas õhus aga kippusid kaugust toidupalani alahindama.

Nii järeldavadki Amichai ja Yovel Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et loodus arvestab juba nahkhiirepoja sündimisel õhuheli tavapärase kiiruse piltlikult öeldes ta aju ehitusse sisse.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25