Tuugenite püstitamine metsa on Kesk- ja Põhja-Euroopas hoogustumas. Saksamaa metsades on 2000 tuugenit, mis on 7,5 protsenti kõigist sealsetest maismaale kerkinud tuugenitest, kirjutab Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Zooloogid 2.0.

Euroopas on uuritud tuugenite mõju lindudele ja nii mõndagi on teada. Siiski lendavad lisaks öösel taevas nahkhiired, kelle elust teame märksa vähem. Samuti on Euroopas tuugeni mõju neile oluliselt vähem uuritud. Meie lähiriikidest leiab üksikud uuringuid, milles sageli nenditakse, et käsitiivalistele tuleks rohkem tähelepanu pöörata.

Kuigi nahkhiire risk tuugeni labalt löök saada on suhteliselt väike, on tuugenil kaudsed mõjud. Näiteks müra või ehitusega kaasneva metsaraiega kaovad pesitsus- ja toitumispaigad.

Kesk-Saksamaa metsade nahkhiirte aktiivsust jälgides selgus, et tuuleenergia mõjutab ka neid. Nahkhiirte häälitsusi registreeriti viie kuu vältel metsas üksikult paiknevate tuugenite ümbruses, mille rootori diameeter oli 82–126 meetrit. 83 protsenti registreeritud nahkhiirtest tegutsesid puuvõrades või vahetult nende kohal, 12 protsenti madalamal metsas ja viis protsenti nii-öelda lagedas taevas.  

Mida mitmekesisem oli metsa rindelisus, seda rohkem oli seal nahkhiiri. Samal ajal peletas tuugen nahkhiiri sõltuvalt nende toitumiskohast: tuugeni läheduses vähenes oluliselt puistu sees toituvate nahkhiirte aktiivsus. Eriti tugev oli langus suurte rootoritega tuugenite läheduses kesksuvel. Teistes piirkondades toituvate nahkhiirte esinemisele tuugeni märgatavat mõju ei täheldatud.

Mõju puistus sees toituvatele liikidele ulatus mitmesaja meetri kaugusele. Sellised liigid on näiteks lendlased (Myotis sp) ja suurkõrvad (Plecotus sp), kelle arvukus oli tuugenist 80 meetri kaugusel poole väiksem kui 450 meetri kaugusel.

Arvatavasti on tegu nii elupaiga halvenemise kui ka müra mõjuga, mis leevenevad tuugenist kaugemal – mitmed puude vahel saaki jahtivad nahkhiired püüavad saaki saagi enda häälitsusi kuulates. Mürarikkas metsas on neil aga raskem saaki kuulda ja sellised piirkondi välditakse.

Puuvõrades ja nende kohal toimetasid peamiselt kääbus-nahkhiired (Pipistrellus pipistrellus), taevalaotuses aga videvlased, põhja- ja hõbenahkhiir, kelle aktiivsusele tuugenid märgatavat mõju ei avaldanud.

Uuringu autorid soovitavad vältida tuugenite püstitamist mitmekesise struktuuriga ehk rindelisusega metsa ning kaaluda vajadusel nahkhiirtele kompensatsiooniks sobiliku elupaiga säilitamist lähikonnas.

Lisaks mainivad nad, et tuugeni lähiümbruse metsa võiks majandamisest välja arvata, et seal säiliks nahkhiirtele sobilik elupaik. Võimalusel tuleks aga tuugeneid planeerida majandusmetsa, sest sealne metsa struktuur erineb looduslikust ega ole seetõttu nahkhiirte esmane elupaik; ega ka metsalindudele või–putukatele. 

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Applied Ecology.