"Kui meenutada lapsepõlvest saadik, millal näiteks lumi ära läks, siis oli täiesti tavaline, et aprillis oli veel lumi, nii nagu tänavugi," ütleb terioloog Uudo Timm. Selleaastane talv oli tema hinnangul üle pika aja eriti püsiva lumega, seda just Eesti idaosas. "Nüüd on aga normaalsuseks saanud, nagu mõned aastad on olnud, et märtsikuugi on ilma lumeta," võrdleb ta.

Klimatoloog Jaak Jaagus nõustub oma uue arvutuse põhjal, et aastaajad on nihkesse läinud. Eesti paarikümnes ilmajaamas aastatel 1951–2020 mõõdetud ööpäeva keskmised õhutemperatuurid kinnitavad seda. "Üldine seaduspärasus on olnud see, et esimese poolaasta ehk kevadiste aastaaegade saabumiskuupäevad on nihkunud varasemaks ja teise poolaasta ehk sügiseste aastaaegade saabumised on nihkunud hilisemaks, välja arvatud hilissügise algus," kirjeldab Jaagus. 

Kõige suurema nihke on tema sõnul teinud varakevade algus, mis saabub nüüd keskmiselt 20–30 päeva varem kui 70 aasta eest. Kevad algab nüüdseks umbes 10–15 päeva varem, välja arvatud Kirde-Eestis, kus muutus on olnud märksa väiksem. "Suvi on hakanud statistiliselt oluliselt varem saabuma vaid Kagu-Eestis. Sügise algus on nihkunud hilisemaks 10–15 päeva võrra, talve algus aga veelgi enam," loetleb Jaagus. Hilissügis saabub hiljem vaid Lääne-Eesti rannikujaamade andmetel. 

"Lõpptulemusena on suvi muutunud 20–30 päeva jagu pikemaks ja talv üks kuni kaks kuud lühemaks," tõdeb klimatoloog.

Eesti linnud pesitsevad nädal-paar varem

"Kui kevad algab nädalaid varem, siis see juba mõjutab nii taimestikku kui ka taimestikust sõltuvat loomastikku," märgib Uudo Timm. Nii nähtus hiljuti ka Inglismaal Oxfordshire'is 75-aastaseks saanud vaatluskoha andmetest, et tihased pesitsevad seal nüüdseks kolm nädalat algsest varem. Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogi Marko Mägi sõnul tõi ta Inglismaa juhtumit pikka aega tudengitele näiteks kliimasoojenemise mõjust. "Võisin neile öelda, et "Aga mujal Euroopas keegi seda eriti täheldanud pole"," meenutab ta. 

Viimastel aastatel on Mägi sõnul lisandunud üha rohkem uuringuid, mis näitavad, et ka mujal Mandri-Euroopas on alustanud linnud pesitsemist oluliselt varem. "Seda näitavad osaliselt ka meie Eesti andmed," osutab ta. Näiteks on tema töörühmal olemas alates 1970. aastatest Edela-Eestist kogutud andmed rasvatihase ja must-kärbsenäpi pesitsuse alguse kohta. "Need näitavad küll, et linnud on varem pesitsema hakanud," kinnitab Mägi. 

Ise on ta tegelenud Viljandimaalt pärit amatöörornitoloog Endel Edula alates 1956. aastast kogutud andmetega viimase pesakastides pesitsevate lindude kohta. "Kui me ühe magistrandiga neid andmeid analüüsisime, tuli sealt välja, et kuldnokad on näiteks viimase 50–60 aasta jooksul Eestis oma pesitsust umbes 11 päeva varasemaks nihutanud. Must-kärbsenäpp ja rasvatihane aga umbes kuus-seitse päeva," sedastab ta.

Mägi sõnul tasub neid muutusi vaadates mõelda, et väiksemate lindude eluiga võib-olla üks või kaks aastat. "Kui siis vaadata kogu asurkonda ja mõelda, et nihe on poole sajandi jooksul olnud kuldnokal 11 päeva, siis seda võiks nimetada juba revolutsiooniliseks muutuseks, mitte enam evolutsiooniliseks," ütleb linnuökoloog. 

Ehkki Eesti linnud reageerivad Mägi sõnul kliimamuutusele, teevad nad seda ülejäänud Euroopa lindudega võrreldes veidi aeglasemalt, sest siinne kliima on külmem. Eriti kehtib see kaugrändurite puhul, nagu seda on Sahara-tagusest Aafrikast saabuv must-kärpsenäpp. "Signaalid, mis Aafrikas ütlevad talle, et nüüd oleks aeg rändele asuda, pole päris sellised, nagu meil siin Eestis. Ta jõuab siiski natuke liiga hilja kohale, kui oleks ehk optimaalne," ütleb ta. 

Hollandist on aga teada juhtumid, kus must-kärbsenäpid on tavapärasest varem kohale jõudnud. "Nad alustavad seal pesitsemist umbes samal ajal nagu rasvatihased ja konkurents on läinud seal hoopis tihedamaks, kui ta oli kümmekond aastat tagasi," tõdeb Mägi. See tähendab, et mida aeg edasi, seda rohkem võib Lääne-Euroopas nende liikide esindajate vahel näha elu ja surma peale võitlust pesitsuskohtade nimel.

"Eestis näiteks must-kärbsenäpid küll alustavad umbes seitse päeva varem munemist, aga nad ei ole varem jõudnud rändelt meile siia," ütleb Mägi. Euroopas talvituv kuldnokk jõuab Eestisse kohale võrdlemisi kiiresti, aga rasvatihane ei pruugi üldse viitsida talveks Eestist ära lennata. "Nii et neil on suhteliselt lihtsam reageerida kliimamuutusele," võrdleb linnuökoloog. 

Talveune võimalikud unehäired

"Kui räägime ilmastiku muutusest, siis Eesti on hiigelsuur ilmariik," ütleb Uudo Timm ja täpsustab, et Eesti eri nurkades võib õhutemperatuur erineda ka 20 kraadi võrra. Samamoodi võib imetajate talveunele oluline lumikate püsida saartel ja Lääne-Eestis vaid mõne päeva, samas kui Ida- ja Kagu-Eestis püsib pea poolemeetrine lumi mitu kuud. "Kui rääkida aastaaegade nihke mõjust näiteks loomastikule, siis seal terve Eesti kohta üldistuse tegemine on natuke riskantne," märgib ta. 

Ennekõike ongi kliimasoojenemine muutnud Eestis lumikatte püsimise perioodi ja mere jäätumist. Talveund magavatele imetajatele on see Timmi sõnul oluline, sest lumikate hoiab talvitumispaigas ühtlast temperatuuri. "Eriti väiksematele loomadele on ühtlane temperatuur talveune või taliuinaku ajal ülimalt oluline," täpsustab ta. 

Taksonoomilises mõttes kuuluvad loomariiki ja talveund magavate loomade sekka ka kõigusoojased roomajad. Kui veebruari lõpus või märtsis pole lund enam maas, võib päikeselise päeva soojus hakata maapinda üksjagu soojendama. "Siis pole praegusel ajal mingi ime, kui mõnes soojemas kohas järsku hakkavad rästikud, nastikud või sisalikud ringi liikuma juba märtsikuus, kui lund pole," arutleb Timm. Oleks lumi maas, magaksid nad sel ajal veel edasi. 

Püsisoojastel imetajatel, nagu karudel, võivad isased lumevaesel talvel aga suhteliselt kaua üleval püsida. "Nii aasta lõpus kui ka kevadel, kui neid juhuslikult peaks üles aetama, siis nad ei pruugigi enam magama jääda," ütleb terioloog. Emakarud ootavad pesast väljumisega igal juhul aprillini, sest nende väikesed pojad ei suuda varem veel emakaruga ringi liikuda.

Keskkonna temperatuurist sõltuvad ka nahkhiired, kes talvituvad tavaliselt kas koobastes või keldrites. Kevadel aastaaegade nihe neid Timmi sõnul eriti ei mõjuta, sest sügavale maa alla jõuab soojus aegamisi. "Samas sügisene magamaminek võib neil nihkuda hilisemaks ajaks ja seal hakkab mängima muidugi seegi, millal veel on midagi süüa," võrdleb ta. Põhja-nahkhiired võivad esimeste külmade saabudes hoopis puukuuri pugeda ja sinna soojemal talvel jäädagi. "Kui tuleb ikka 15–20 kraadi külma, siis nad kolivad sealt ära," osutab Timm.

Eestist saab elurikkuse meka?

Mis lindudesse puutub, siis Marko Mägi sõnul näitavad kasvõi Eesti ja Inglismaa tihased, et linnud siiski suudavad kohaneda. "Küsimus on selles, kas nad suudavad kohaneda kliimasoojenemise tempoga, ja siin ma olen pigem skeptiline, et kõik liigid seda kindlasti suudaks," ütleb ta. Eeskätt muutub nihkuvate aastaaegade tõttu lindude toidulaud. Eriti just arktilistel aladel pesitsevad linnud kipuvad tempost maha jääma ja jõudma pesitsuspaika kõige toiduküllasema perioodi lõpuks. "Nad oleks pidanud kaks nädalat varem tulema: siis oleks saanud ehk korralikult poegi üles kasvatada ja kõhu täis süüa," arutleb Mägi.

Uudo Timm paigutab kliimamuutuse võitjad ja kaotajad samuti põhja-lõuna teljele. "Kui otsime kaotajaid, peame vaatama teraselt neid liike, kes elavad meist põhja pool või karmimates talvetingimustes," ütleb ta. Suurim kaotaja on tema sõnul viigerhüljes, kes erinevalt hallhülgest vajab poegimiseks kindlasti jääkatet. "Näiteks eelmisel aastal kogu tema järglaskond sisuliselt hukkus, sest poegimise ajal enam polnud püsivat jääkatet," toob ta välja. Võitjaid tuleb aga otsida lõunapoolsete liikide seast, kelle jaoks Eesti oli seni leviala põhjapiir. Sellised on näiteks metskitsed ja punahirved. 

"Metskits peab saama endal kõhualuse lumest puhtaks kraapida, et mitte kopsupõletikku või muid haigusi saada," selgitab Timm ja märgib, et tänavuse talve paks lumi oleks Ida- ja Kagu-Eestis teoorias pidanud kitsede tervisele hakkama. Saarte ja Lääne-Eesti paljas maa metskitsedele tänavu aga sobis. Hirvede levik laieneb Eestis samuti pidevalt. "Hirve puhul on sügav lumi samamoodi takistav tegur ja kui sügava lume periood jääb väga lühikeseks, siis need loomad kindlasti võidavad," ütleb terioloog.

Mägi toob omakorda näite Tšehhis tehtud roolindude uuringust, kus lühem talv pikendas nende pesitsusperioodi. "See annab linnule võimaluse katsetada korduvalt ja korduvalt, kui tal esimene pesitsus ei peaks õnnestuma," selgitab ta. Kuna tiigi-roolindude pesi rüüstatakse pesitsushooaja alguses sageli või langevad need käo ohvriks, on vanalindudel nüüd suurem tõenäosus järglased suureks kasvatada.

Nii Mägi kui ka Timm tõdevad, et mida soojemaks Eesti kliima muutub, seda rohkem on võõrliike või lõunast saabujaid siiamaile oodata, kes siin püsima võiks jääda. "Imetajaid massiliselt ei tule, sest nende maad mööda liikumise kiirus on oluliselt aeglasem, kui näiteks lendavatel lindudel või putukatel," ennustab Timm. Mägi ütleb praeguste prognooside põhjal, et kui kliima soojenemine jätkub senises tempos, võib Eesti linnurikkus sajandi viimasel viiendikul jõuda tipptasemele. "Kõik linnuhuvilised võivad sõita meile linde vaatama, sest meil on siin suhteliselt soe ja meie liigirikkus kasvab võrreldes praegusega oluliselt," sõnab ta.

Ehkki näiteks lindude ja putukate seast jõuab Eestisse igal aastal uusi liike, on Timmi sõnul tegu maakuulajatega, kes võivad ebasoodsal aastal algsele levialale tagasi tõmbuda. Tavapärasest varem poegijad ja pesitsejad võtavad tema sõnul riski, mis võib aga ei pruugi end ära tasuda. "See on looduse üldine strateegia, et tuulelipu kombel ei tasu kohe riskida," ütleb Timm: "Looduses on liigid igasuguseid katastroofe üle elanud ja just konservatiivsus on neid siis päästnud. Aga teinekord, kui jäävadki sellised tingimused püsima, siis on võidumehed just riskijad."