Ülevaateuuring avas platseebo toimimise tagamaid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Uuritavatel, kelle valu alanes libaravimit võttes kõige enam, vähenes ka valuga seotud ajupiirkondade aktiivsus kõige rohkem. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Valuvaigisti toimib küll oma koostise tõttu, kuid suuresti aitab kaasa ka ravimivõtja usk vaigisti toimesse ehk platseeboefekt. Kui siiani pakkus platseebo olemus teadlastele peamurdmist, siis värske metaanalüüs selgitab nähtuse neuroloogilist poolt. Selgub, et platseeboravimid vähendavad ajus valuga seotud piirkondade aktiivsust.

Siiani uuriti platseebo mõju väikesemahulistes uuringutes. Sealt saadi küll aimu, mis platseebot võttes meie närvisüsteemis toimub, kuid kindel ei võinud olla, kas väikese uuritavate rühma tulemus kehtib ka suure inimhulga puhul.

Nüüd valmis rahvusvahelisel Platseebo Neurokuva Konsortsiumil esimene mahukas metaanalüüs, kus teadlased jälgisid iga uuritava kogu aju tööd. Nii said nad paremat aimu, mida teevad platseebo korral varem kehvasti kaardistatud ajupiirkonnad. Ühtekokku vaadati neurokuva abil läbi 600 hea tervise juures uuritavat. Uuring andis aimu, kus ning kui ulatuslikult ja mitmekesiselt platseebo valuga seotud ajuaktiivsust mõjutab.

Platseebo kui väiksem motivatsioon valu tunda?

Uuringu kaasautori Dartmouthi Kolledži juhtivteaduri Tor Wageri sõnul näitas töö, et platseeboefekti ja inimeste ajuaktiivsuse vahel on seos. Uuritavatel, kelle valu alanes libaravimit võttes kõige enam, vähenes ka valuga seotud ajupiirkondade aktiivsus kõige rohkem. 

Wager lisas, et teadlased alles avastavad, kuidas aju täpselt valuaistingut tekitab. Siiski on juba teada, et aisting tekib mitme ajupiirkonna koostöös. Näiteks osalevad seal kehast tulevat infot töötlevad ning motivatsiooni ja otsutamisega seotud piirkonnad. Platseeboravim paistab vähendavat mõlemate aktiivsust.

Metaanalüüsi kaasatud uuritavad ise väitsid valdavalt, et tundsid libaravimi võtmise järel vähem valu. Teadlasi huvitas seejuures, kas ka inimeste aju vastas platseebole mingil selgel moel. Neil tekkis küsimus, kas platseebo muudab kuidagi inimese valukogemuse teket või hoopis inimese hinnangut valule pärast aistingu kogemist. Teisisõnu, kas libaravimi võtja tunnebki vähem valu.

Sedavõrd suure valimiga said teadlased kindlalt kaardistada platseebo mõju aju erinevatele piirkondadele, sealhulgas taalamusele ja basaalganglionidele. Taalamus on ajus justkui värav kõikvõimalikele vaatepiltidele, helidele ja muudele meeleelamustele. Taalamusel on palju tuumi, mis kõik sisse tulnud ainest töötlevad. Uuring näitas, et platseebo mõjutab kõige rohkem just taalamuse valuaistinguga enim seotud osi. 

Samuti mõjutab see somatosensoorse ajukoore neid osi, mis on olulised valu tekitava kogemuse varajasel töötlusel. Basaalganglionid on aga olulised motivatsiooni jaoks ning seostavad omavahel valu ja teisi kogemusi ning tegevusi. 

Tor Wageri sõnul võib platseeboefekt mõjutada seda, mida inimene valuga peale hakkab, ja kuidas valu teda motiveerib. Niisiis võibki platseebo saladus peituda suuresti motivatsiooniga seotud impulsiahela muutmises.

Analüüs näitas veel, et libaravimid vähendavad ajus ka insula tagaosa aktiivsust. Seegi ajupiirkond on seotud valukogemuse varase tekkega. Ajukoore osadest on see ainus, mida stimuleerides saab valuaistingu esile kutsuda. Peamine valutunnet ajju edastastav signaalrada kulgebki mõnedest taalamuse osadest insula tagaossa.Uuringus ilmnes, et platssebo mõjutab seda liikumisteed ja valutunde teket sellel teekonnal.

Varasemad uuringud näitasid, et platseeboefeki ajal muutub meie eesajukoor valu suhtes justkui ootusärevaks. See piirkond aitab aistingu konteksti mõista ja hoida ülal usku, et tunneme päriselt valu. Kui eesajukoor aktiveerub, vallandab see keskajus virgatsaineid, mis võivad valu vähendada. Samuti võib aktiivne eesajukoor aidata mõjutada valusignaale ja valutunde kokkupanekut.

Rahvusvaheline uurimisrühm leidis, et eesajukoor aktiveerus küll kõigis varasemates töödes, kuid iga kord erineval moel. Teisisõnu ei pannud libaravim laenglema kunagi samu kindlaid eesajukoore piirkondi. 

Uuringutulemuste ebakõlas pole midagi uut: teistegi enesereguleerimise teemade puhul annavad erinevat tüüpi mõtted ja suhtumised erinevaid tulemusi. Näiteks leidis Wageri töörühm ühes varasemas uuringus, et eesajukoor muutub aktiivseks, kui inimene püüab piltide ja jutustamise abil oma valust üle saada. Samas teadliku valuga leppimise korral ei hakka eesajukoor tööle. Platseeboefekt koosneb arvatavasti kõigi nende protsesside segust ja sõltub libaravimi manustamisest ja inimeste eelnevatest hoiakutest.

Uuringu kaasautori Ulrike Bingeli sõnul viitavad tulemused, et platseeboefektid ei piirdu üksnes tunnetuslike või vaimsete protsessidega. Tõenäolisemalt hakkab libaravim mõjuma mitme mehhanismi koosmõjul, mis olenevad olukorrast.

Bingel lisas, et tulemuste pinnalt saab tulevikus uurida, kuidas muutuvad aju biomarkerid, mis ennustavad, kui platseeboaldis iga inimene on. Samuti võib tulevikus selgemaks saada platseebo ja valuvaigistite mõju erinevus. Teadmisi platseebo neroloogilisest taustast saaks kasutada kliinilises ravis ja ravimiarenduses.

Metaanlaüüsi tutvustatakse ajakirjas Nature Communications.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: