Tallinna kesklinnas neljal korrusel laiuv Pärna kliinik on Eestis ainus omataoline. Rahvusvahelisse uurimiskeskuste ketti kuuluvas firmas tehakse juba 20 aastat ainult ravimiuuringuid.

Pärna kliiniku juhatuse liige Ivo Valter peab asutust edukaks: "Me oleme selle 20 aasta jooksul teinud 81 erinevat protokolli ja tegelikult on meil päris hästi läinud. On 12 erinevat ravimit, millele oleme saanud käe külge panna ja mis on tänaseks müügil."

Üks sadadest eesti vabatahtlikest, kelle peal järele proovitud ravimid turule on jõudmas, on 58-aastane Hannes Tilk. Tallinnas elav insener otsustas kolm aastat tagasi katses osaleda, sest psoriaatiline artriit muutis elu põrguks. 

"Hommikul voodist istuli tõusmisega oli päris tõsine tegemine, päris raske, treppidest üles-alla käimine ainult käsipuust kinni, tänaval kõndides võisid pisemadki konarused põhjustada kukkumise," kirjeldas Tilk. Ta lisas, et ei osanud katseid karta: "Olukord oli piisavalt halb, et pidada neid valguseks tunneli lõpus."

Uuringuid võiks olla rohkemgi

Pärna kliiniku põhitegevus on ravimiuuringud, aga asutus pole selles vallas siiski Eesti suurim. Pealtnägija palvel koostatud ravimikatsetuste edetabeli tipus on suurkliinikud.

Kokku käib Eestis hetkel 195 ravimiuuringut, milles osaleb ligi 8000 inimest. Neist üle poole ehk 108 katsetust toimub Tartu Ülikooli Kliinikumis. Teisel kohal on Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja seejärel teised tuntud haiglad. 

Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht Andres Kotsari sõnul võiks ideaalis kõik nende juurde ravile tulevad isikud osaleda mõnes kliinilises uuringus, ent hetkel see veel nii pole: "Me saame võtta kliinilisteks uuringuteks ikka väga kitsa kontingendi inimestest. Need, kelle haiguse puhul üks või teine ravimiuuring on käimas." 

Loetelu Eesti arstide ja kliinikute partneritest ravimiuuringutes on tohutu ning sinna mahub nii avalikkusele tundmatuid meditsiinifirmasid kui globaalseid hiiglasi.

Kõik uuringud ei kulge plaanipäraselt

Laias laastus jagunevad ravimiuuringud kolme etappi. Esiteks, kui teadlased on välja töötanud ravimikandidaadi, mis on jõudnud nii kaugele, et alustatakse inimkatseid, proovitakse seda algul väikese grupi inimeste peal, et välistada põhimõtteliselt kahjulikud toimed.

Alles teises faasis katsetatakse inimeste peal, kellel on konkreetselt haigus, mille vastu ravim peaks olema. Kusjuures need on randomiseeritud katsed ehk pooltele antakse õiget ravimit, pooltele platseebot, et tuvastada, ega kasulik efekt pole juhuslik.

Kui kaks esimest faasi läksid edukalt, siis kolmandas faasis katsetatakse ravimikandidaati juba tuhandete inimeste peal eri maailmajagudest ja etnilistest gruppidest, et tuvastada võimalikke kõrvalmõjusid. 

Andres Kotsari sõnul võib kasuefekt olla erinev. On selliseid uuringuid, kus alternatiivset ravi polegi olemas. "Mõningates vähiuuringutes kasutatakse ravimeid, mida on väga vähe uuritud, aga samas pole patsiendil ka palju muid alternatiive saada ravi," rääkis Kotsar. Kliinikumis viiakse tema sõnul läbi peamiselt kolmanda faasi uuringud.

Ivo Valter tunnistab, et kõik katsed ei kulge plaanipäraselt: "Tegelikult pidime täna katsetama üht COVID-19 vaktsiini, aga selle arendus jäi seisma, kuna seal ei tekkinud mitte kõrvalnähud, vaid tekkisid valepositiivsed HIV-testi tulemused." Kavas oli umbes aasta kestnud uuring 200 inimesega, aga ohutuse kaalutlustel jäi ettevõtmine ära.

Ravimiameti keelud

Iga uuringu jaoks tuleb saada eraldi luba vastavast sõltumatust eetikakomiteest ja Ravimiametist ning viimane teeb katsetele ka järelvalvet. Samuti tuleb neile kohe teatada kõigist anomaaliatest. Aastas saab Eestis loa umbes 70 uut ravimiuuringut, kuid mõnikord ka keeldutakse. 

Ravimiameti kliinilise hindamise büroo spetsialist Mihkel Arraku sõnul on "ei" siiski üsna haruldane vastus. "Me enamasti ikkagi suuname uurijaid viima sisse mingeid korrektuure oma uuringu plaanis ja sellest piisab. Möödunud aastal pidime "ei" ütlema kolmel korral. Enamasti see toimub ohutluskaalustel," avab Arrak protsessi tagamaid.

Negatiivse vastuse saanute puhul on sageli põhjuseks kas see, et uuringut läbi viia sooviv organisatsioon ei taha Ravimiameti näpunäiteid kuulda võtta või on neil ravimi kohta liiga vähe andmeid.

Perearst Ingrid Alt ei võta vastu ravimiuuringuid, millesse tal endal usku pole: "Ega sellist asja väga ei tule ka, sest selleks, et üldse inimkatsetele minna, tuleb läbida kolgata tee ja seal on eetikakogu ja seal on ravimiamet." Siiski toob ta välja Elidel-nimelise ravimiga juhtunud, kus eetikakomitee uuringuks luba ei andnud.

Lihtsalt öeldes taheti selles katses tekitada lastele lööve ja vaadata, kuidas uus preparaat seda ravib, aga Eestis keelduti. Katsed tehti mujal ja ravim on täna siiski edukalt kasutusel ka Eestis.

Ingrid Alt on selles valdkonnas üks Eesti usinamaid ja staažikamaid perearste. Ligi 20 aasta jooksul on tal läbi viinud ravimiuuringuid enam kui tuhande lapsega, nende seas ka imikutega. Praegu osaleb ta näiteks laste gripi- ja RS-viiruse ning pneumokoki vaktsiini uuringus. 

"Laste vaktsiinid on alati väga kontrollitud, ühtegi vaktsiini ei minda niimoodi tegema, et me ei tea, kas me võime last kahjustada. Enne on neid saanud täiskasvanud ja vanad inimesed ja alles siis minnakse laste uuringutele," selgitab Alt.

Kõik asjaosalised kinnitavad, et suurkorporatsioonide või välismaa teadlaste pakutud katseid ei võeta vastu pimesi. Näiteks kümmekond aastat tagasi sai Valga haigla toonane ülemarst isegi kriminaalkorras karistada, kui viis patsiente ja ametkondi teavitamata läbi ravimikatseid ühe Šveitsi firma ülesandel. 

Kui suur raha on suur raha?

Globaalses ravimiäris liiguvad sajad miljardid eurod ja arvestatav osa suunatakse uuringutele. Ehkki üldlevinud arvamuse kohaselt suplevad ravimiuuringutes osalevad arstid rahas, siis keegi seda ei tunnista.

Kui suurte kliinikute puhul on täpseid rahanumbreid näha keeruline, siis eri- ja perearstid on tihti uuringute jaoks loonud eraldi firmad, mille kasumid kerkivad kümnetesse tuhandetesse aastas. Ainult ravimiuuringutele keskendunud Pärna kliinik on viimastel aastatel teeninud küll kahjumit, kuid väljavõtmata kasum on ligi viis miljonit eurot. 

Ingrid Alt annab asja köögipoolest pisut teise pildi: "Need rahad, mis tulevad, on täpselt ära jagatud. Verevõtmine on nii palju, see on nii palju jne. Kui sa aasta aega inimest uurid, võib-olla on ühe inimese tasu 1000 eurot. Tundub, nagu see oleks suur summa, aga see ongi kõik töö, mis siis läheb maksmisele. Loomulikult see on väga raske töö ja see on lisatöö. See ei ole nii, et üks perearst teeb perearstitöö sees seda. Ei! Kui keegi siit mööda kõnnib, näeb, et vahest kell 12 või kell üks tuli veel ikka põleb."

Raha on küll tähtis, kinnitab Valter, aga see pole tema hinnangul siiski tegelikult suur. "Mul on olnud üks kord, kui ma olen olnud maailmas üldse esimene, kes mingit ravimit inimesele süstis. See on ikka väga põnev! See ongi ju see, milleks olen õppinud," selgitas ta.  

Siiski väidab ka Valter, et ravimiuuringud pole meelakkumine: "Võib tunduda, et need on väga suured rahavood ja kõik on lilleline, aga see tuim töö seal taga on lausa õudne. Kõik need kontrollid, ettekirjutused, erinevad treeningud. See on päris mahukas osa tööst, mida me teeme." Uuringu korraldajal on ka kohustus patsientide eest hoolitseda.

Kõrvalmõjud ei hüüa tulles

Kui katse vastu võetakse, jälgitakse selle kulgu väga teraselt. Näiteks esimese astme ravimiuuringud tähendavad tihti, et vabatahtlik veedab lausa nädala otsekui intensiivraviosakonnas nii, et kõik monitorid ja mõõdikud on küljes. 

Kas mõni inimene on ka niimoodi kliiniku uksest välja läinud, et tema tervis on palju halvem kui tulles? Ivo Valter arvab, et on: "Ei tohi luua mingeid illusioone, et kõik on väga ilus. See ongi ravimikatsetuse köögipool."

Nagu nimetus "katse" ka viitab, siis hoolimata riskide maandamisest tuleb mõnikord ka negatiivne tulemus. Järelevalvet teostav ravimiamet saab aastas 20-30 teadet tõsiste ja ootamatute kõrvalnähtude kohta, mis on katsealuste hulka arvestades väike. Mõnikord harva on seal hulgas ka tõsiseid probleeme. 

Mihkel Arraku sõnul võivad need olla ka seotud hoopis ravitava haigusega ega ole tingimata katsetatava ravimi põhjustatud. Ivo Valteril tuleb meelde juhtum, kus pärast osteoporoosi ravi lõppemist tekkisid patsiendil uued luumurrud. "See tähendab seda, et nüüd on seal ka hoiatused, et seda ravi ei tohi katkestada, seda ravimit peab kasutama edasi. Selline teadmine tuli välja meie majast ja selleks neid katseid ongi vaja," meenutab Valter.

Katsejänestele palka ei maksta

Kui arstide puhul on ehk mängus aitamis- ja avastusrõõm ning kliinikute puhul kasum, siis miks on inimesed nõus oma naha ravimikatses turule viima? Patsient nimelt ei saa peale sõidukompensatsiooni ja vahest ka väikese kõhutäie üldjuhul mingit hüvitist. 

Ivo Valteri sõnul on oht, et kui katseisikutele makstaks raha, hakkaksid inimesed omale hädasid külge mõtlema, et uuringutega sobituda. Seetõttu kompenseeritaksegi vaid esimese faasi uuringutes osalevate tervete inimeste vaev. "Kui sa oled nädal aega intensiivravi osakonnas ja lihtsalt lamad seal, siis selle eest tasutakse," selgitas Valter.

Ravimiuuringus osalenud Hannes Tilk kinnitab, et suurim tasu on tegelikult abi, mida patsient ise ootab. Ta võtab kolm aastat tagasi esmalt uuringus katsetatud preparaati tänaseni iga päev ning usub, et just tänu sellele on ta endiselt täies elujõus isa ja vanaisa. 

"Ravile tulles olin luu ja nahk, lihaseid üldse praktiliselt polnud. Paari kuuga ikkagi taastusin ja sain jälle liikuda valuta. Tulemus oli päris kiire. Kõik see kolm aastat ma olen elanud enam-vähem normaalse inimese elu. Vastasel korral oleksin ma võinud olla surnud. Nii et kasu on missugune!" kirjeldas Tilk.

Ehkki otsene maksmine on Eesti reeglite järgi keelatud, saavad vaprad katsealused sageli ka pärast eksperimendi lõppu edukalt turule toodud ravimit tasuta edasi tarbida.

Ivo Valteri sõnul sõltub kõik ravimifirmast: "Meil on näiteks üks ravimifirma UBS PHARMA, kes 2004. aastal katsetatud ravimit siiamaani annab nendele haigetele tasuta ehk 16 aastat on need haiged saanud tasuta ravi. Ravi algus maksis kusagil 30 000 eurot aastas, täna ta on kusagil 12 000 kandis," sedastas Valter.