Ohio Ülikooli teadlased analüüsisid igakuist satelliidipilti enam kui 200 sulava Gröönimaa liustiku kohta. Silmas peeti nii sulava jää hulka kui ka juurde langevat lund. Uuringu põhiautori Michaela Kingi sõnul näitab kogutud andmestik, et merre sulab jääd nüüdseks tunduvalt rohkem, kui langev lumi seda taastoodab.

Uurijad leidsid, et 1980. ja 1990. aastatel valitses ärasulava jää ja juurdesdava lume vahel veel tasakaal, mistap püsis Gröönimaa jääkate koos. Kõnealustel kümnenditel sulas liustikest igal aastal ära umbes 450 gigatonni jääd, mille lumesadu valdavalt asendas.

Kingi sõnul näitas jää sulamismustri uuring, et suhtelisse stabiilsusse saabus umbes 2000. aasta paiku viie-kuue aasta pikkune järsk murranguaeg. Umbes sel ajal sulas igal aastal ära ligi 500 gigatonni jagu jääd, ent langeva lume hulk jäi samaks. Viimase kümnendi jooksul on säärane ebavõrdsus jätkunud. See aga tähendab, et jää on sulanud kiiremini kui taastekkeks vajalik.

Käesoleva sajandi algul olid Gröönimaal igal aastal tõenäolised nii jääkatte paksenemine kui ka vähenemine. Praeguses kliimaolukorras on sealsel jääl tõenäoline massi kasvatada ainult kord 100 aasta jooksul.

Kingi sõnul on Gröönimaa liustikke nüüdseks võrreldes 1985. aastaga keskmiselt kolm kilomeetrit vähem. Sulamise tagajärjel paikneb palju liustikke varasemast sügavamal ookeanivees, mistap puutub suurem osa jää pinnast veega kokku. Soe ookeanivesi paneb jää sulama ega lase liustikel nende algsesse asendisse tagasi kasvada.

Avastus tähendab, et isegi, kui inimkonnal õnnestuks imekombel kliimamuutus peatada, ületaks sulav jää endiselt juurde tekkivat ning Gröönimaa jääkate kahaneks edasi.

Tegu on tervet planeeti mõjutava probleemiga, sest sulavad liustikud jõuavad ülemäärase veena Atlandi ookeani ning sealt edasi maailmamerre. Gröönimaa jää on seega peamine merevee taseme kergitaja: mullu tõusis ainuüksi Gröönimaalt pärit jäävee tõttu ookeanide veetase kahe kuuga 2,2 millimeetrit.

Ehkki uurijad peavad avastust nukraks, leidub Kingi sõnul asjal ka helgem pool. Mida paremini me tema sõnul liustike toimimist mõistame, seda täpsemalt saame ennustada tulevasi muutusi ning olla valmis nende muutustega kohanema.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Communications Earth and Environment.