Arktika merejää suvine ulatus on alates 1970. aastate lõpust iga kümnendiga kümme protsenti vähenenud. Jäämägede liustikud on sellest ajast kaotanud aga umbes 250 miljardi tonni jagu jääd. Senised kliimamuutused paistaksid Gröönimaa ja Lääne-Antarktika jää täieliku sulamise kõrval leebetena.

Aastakümnete jooksul on palju uuringuid osutanud, et sulav jää kergitaks maailmamere veetaset märkimisväärselt. Ainuüksi Antarktikas ja Gröönimaal on jäätunud olekus vett piisavalt, et see võiks ära sulades tõsta maailmamere taset 60 meetri võrra, vahendab ScienceAlert.

Seni on jäänud suuresti tähelepanuta see, mida lisab jääkadu niigi juba senisele ühe kraadi suurusele keskmisele üleilmsele temperatuuritõusule. Küsimusse selguse toomiseks valmistasid Potsdami kliimamõju uuringute instituudi teadlased kliimamudeli, mis ennustab atmosfääri-, ookeani-, mere- ja mandrijää andmete põhjal jääkaost põhjustatud temperatuurimuutusi erinevate õhu süsinikdioksiidi ehk CO2 sisalduste juures.

Mudeli abil leidis uurimisrühm, et praeguse atmosfääris leiduva CO2 hulga juures kergitaks Arktika merejää, mägiliustike ja pooluste jäämütside sulamine planeedi temperatuuri 0,4 kraadi võrra. See tõus lisanduks planeedi praeguse süsinikusaaste mõjust tingitud 1,5-kraadisele soojenemisele. Pariisi kliimaleppes seatud eesmärk piirata planeedi soojenemist 1,5 °C-iga libiseb aga selle teadmise valguses käest.

Temperatuuritõusu taga on planeedi pinna albeedo vähenemine. Soojust peegeldav hele jää asendub soojust neelava tumedat värvi merevee või maapinnaga. Maale langev päikesevalgus ei peegeldu enam samal määral kosmosesse tagasi. Olukord on võrreldav suvel tumedate riiete kandmisega: need tõstavad keha temperatuuri kiiremini kui valged riided.

Nii satub Maa omamoodi nõiaringi, kus üha kõrgemaks muutuv temperatuur sulatab üha rohkem jääd, mis omakorda kergitab temperatuuri veelgi.

Murdepunkt

Jää taandudes kergitab Maa temperatuuri ka õhu veeauru sisalduse kasv, mis võimendab kasvuhoonegaaside mõju, ütlevad värske uuringu autorid.

Kui vaadata eraldi Arktika merejääd, kergitaks see sulades planeedi temperatuuri 0,2 kraadi võrra. Suurte mandriliustike sulamine võtab aega palju kauem. Isegi kui praegune õhu CO2 sisaldus veelgi kasvab, sulavad Gröönimaa ja Lääne-Antarktika suured jäämassiivid täielikult ära alles sajandite pärast.

Samas hoiatavad uurijad, et planeedi temperatuuri tõustes saabub suurtele jäämassiivide jaoks peagi murdepunkt, pärast mida ei saa nende sulamist enam tagasi pöörata. Kuna selle juures on veel palju ebakindlat, soovitab Wunderling eeldada halvimat ja vähendada CO2 heitmeid nii kähku kui võimalik.

Artikkel ilmus ajakirjas Nature Communications.