Lillede UV-pigmendid on inimsilmale nähtamatud, ent need tõmbavad ligi tolmeldajaid ja toimivad taimede jaoks omalaadse päikesevarjuna, ütleb Clemsoni Ülikooli taimeökoloog Matthew Koski. Nii nagu UV-kiirgus võib inimestele kahjulik olla, võib see kahjustada ka lillede õietolmu. Mida rohkem sisaldavad lille kroonlehed UV-kiirgust neelavat pigmenti, seda vähem jõuab kahjulikku kiirgust tundlike taimerakkudeni, vahendab Science.

Koski ja ta kolleegid leidsid juba varem, et rohkem UV-kiirgust saavate lillede kroonlehtedes on rohkem UV-pigmenti. Enamasti olid need lilled, mis kasvavad merepinnast kõrgemal ja ekvaatorile lähemal. Sestap mõistatas Koski, kas kaks inimtekkelist muutust ehk osooniaugud ja õhutemperatuuri tõus mõjutavad lillede UV-pigmente.

Toomaks küsimusse selgust, vaatasid Koski ja kaasuurijad läbi Põhja-Ameerika, Euroopa ja Austraalia taimekollektsioonid, mille vanimad eksponaadid koguti 1941. aastal.. Ühtekokku vaatasid nad läbi 1238 lilleõit 42 liigist. Täpsemalt pildistasid nad UV-tundliku kaameraga üles sama liiki lilleõite kroonlehed erinevatest kümnenditest ja said seeläbi võrrelda muutusi kroonlehtede UV-pigmendi sisalduses. Teadlased kõrvutasid neid muutusi seejärel lillede kasvukoha osoonikihi paksuse ja õhutemperatuuri muutustega.

Selgus, et keskmiselt oli kõikide lillede UV-pigmendi sisaldus ajas tõusnud. Aastatel 1941–2017 kasvas selle hulk uurijate sõnul aastas keskmiselt kaks protsenti.

Samas olid erineva kujuga lilledes muutused erinevad. Kausikujulistel ja päikesele valla oleva õietolmuga lilledel, näiteks tulikatel, tõusis UV-pigmendi sisaldus osoonikihi hõrenedes ning vähenes, kui osoonikiht taastus. Kroonlehtede vahele varjatud õietolmuga lilledel, näiteks vesihernel, tõusis UV-pigmendi sisaldus ühes õhutemperatuuri tõusuga. Varjatud õietolmuga lilledel ei olenenud pigmendimuutus osoonikihist.

Harvardi Ülikooli taimebioloogi Charles Davise sõnul on leid küll üllatav, ent samas loogiline. Kroonlehtede vahele peidetud õietolm on juba looduslikult UV-kiirguse eest kaitstud, ent õielehed võivad omalaadse kasvuhoone kombel endasse soojust talletada. Paraku võib ähvardada kroonlehti õhutemperatuuri tõustes niimoodi ülekuumenemine, sõnab bioloog. Kui aga taim oma õielehtede UV-pigmendi sisaldust vähendab, neelavad need vähem kiirgust.

Ehkki inimsilmale võivad need pigmendimuutused märkamata jääda, hakkavad need karjuvalt silma tolmeldavatele putukatele. Matthew Koski sõnul eelistavad tolmeldajad nii-öelda "härjasilma" kujuga lilli, mille kroonlehtede tipud peegeldavad UV-kiirgust, ent õie keskele jäävas kroonlehe alumises osas on rohkelt UV-kiirgust neelavaid pigmente. Teadlased ei mõista küll veel sellist tüüpi lillede eelistamise põhjuseid täielikult, ent oletavad, et "härjasilma" meenutav kuju tõstab lilled ümbitsevate kiirgust neelavate taimede seas paremini esile.

Sestap võivad väiksema pigmendisisaldusega lilled Koski sõnul tolmeldajatele veelgi enam silma jääda. Paraku kaotavad lilled pigmendisisalduse tõusuga oma kontrastse väljapaistvuse. Ehkki pigmendi sisalduse muutus kaitseb lillede õietolmu, ei pruugi tumedamaks muutunud lill enam kuigi hästi tolmeldajaid ligi tõmmata.

Uuring ilmus ajakirjas Current Biology.