Edela-Hiinas asub Hengduani mäestik, mis külgneb Tiibeti platooga, ning mille orgudest voolab läbi neli suurt jõge. Talviti katab sealseid mäetippe lumevaip ning suviti uhavad neist üle mussoonvihmad. Muu hulgas katab Hengduani mäenõlvu üks maailma liigirikkamaid taimekooslusi, kuhu kuulub üle 3000 alpitaimeliigi.

Äsjase uuringu ühe autori Richard Ree sõnul on Hengduani mäestik botaanilises mõttes põnev uurimispaik. Kui esmapilgul ei erine see teistest mägialadest kuigivõrd, siis lähemal vaatlusel leiab sealt teiste mäestikega võrreldes kümme korda rohkem liike. Eriti palju kasvab seal rododendrone, priimulaid ja emajuuri.

Väärikas eas taimehäll

Hengduani mägede kujunemislugu on geoloogidele pikka aega peamurdmist pakkunud. Mäestik kulgeb põhjast lõunasse peamiselt Edela-Hiina aladel ning selle kõrgemad tipud ulatuvad 4500 meetrini. Veel hiljaaegu pidasid geoloogid mäestikku viie miljoni aasta vanuseks, ent uus radiomeetriline uuring hindab selle vanuseks ligi 30 miljonit aastat.

Uurimaks, kas mäestiku taimkate on sama vana kui mäed ise, järjestasid Hiina ja Ameerika teadlased mägedes kasvava 18 taimerühma DNA. Nende abil koostasid uurijad taimede evolutsioonipuud. Lisaks uurisid nad taimefossiile, et viia liikide tekke ajajoon vastavusse mägede geoloogilise ajalooga. Kaht meetodit kombineerides tegid teadlased kindlaks nii liikide tekkeaja kui ka levimisteed.

Selgus, et osa taimerühmi on tõepoolest 30 miljoni aasta vanused. Osa liike tekitasid aga suured geoloogilised sündmused: näiteks kerkisid mäeahelikud umbes 18 miljonit aastat tagasi. Järgmine hulk uusi liike tekkis ligi 15 miljoni aasta eest, kui mussoonvihmad järsult tugevnesid ja seeläbi maastikku muutsid. Oma osa võis mängida ka toonane üleilmne kliimajahenemine.

Oletatavasti Hengduani taimedel vedas: erinevalt teistest mäestikest ei tekkinud seal kunagi paksu jääkihti. Kuna mäestik kulgeb põhjast lõunasse, võis osa taimi ka nii-öelda külma eest lõunasse pageda. See tähendab, et loomad, tuul ja vesi kandsid seemneid lõuna poole.

Sestap on Hengduani taimekooslus maailmas teadaolevalt vanim omasugune. Nii pika aja jooksul muutus sealne kooslus liigiliselt väga mitmekesiseks. Uurijate sõnul aitas taimkatte arengule kaasa ka mäestiku kliima. Tugevad mussoonvihmad muutsid mulla niiskeks. Samuti süvendasid vihmad erosiooni, mis murendas maastikku ja lahutas algsed taimed väiksematele aladele. Nii said üksteisest eraldatud taimed isesoodu uuteks liikideks areneda.

Kuhu edasi?

Avastus annab uurijate sõnul paremat aimu ilmastiku mõjust taimekooslustele ja võimaldab ennustada, kuidas taimekooslused kliimamuutusega toime tulevad. Arvestades, et liigirikkuse põhjustasidki iidsed kliimamurrangud, pole kliimasoojenemise mõju ennustamine uurijate sõnul sugugi lihtne.

Suuremat ohtu kujutavad Hengduani taimedele tee-ehitus, hüdroelektrijaamade tammid ja üha laienev inimasustus. Samas tõmbab piirkond ligi hulganisti loodusturiste, mistap võttis Hiina valitsus osa mäestikust looduskaitse alla.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas Science.