Väiksemate elupaikade elurikkus kahaneb arvatust kiiremini ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Raie järel tungis ere päikesevalgus Amzonase vihmametsa hämarasse alusmetsa. Nii said hämaralembesed alusmetsataimed kahjustada
Raie järel tungis ere päikesevalgus Amzonase vihmametsa hämarasse alusmetsa. Nii said hämaralembesed alusmetsataimed kahjustada Autor/allikas: Joseph King/Flickr (CC BY-NC-ND 2.0)

Maailma elurikkus kahaneb, mistap tuleb võimuesindajatel luua uusi seadusi ja regulatsioone, mis väljasuremist pidurdaks. Paraku lähtutakse seejuures tihti lihtsustavast mudelist, mis ei arvesta kaduvate elupaikade eripäradega, selgub Saksa teadlaste värskest ülevaateuuringust.

Elurikkuse ühe alusteooria järgi suureneb liikide arv siis, kui laieneb nende elupaigaks sobiv ala. Elupaiga kadudes kaovad selle teooria järgi ka liigid. Selle teooria abil saavad ökoloogid ennustada, kui palju liike inimtegevuse mõjul välja sureb, ning sedagi, mitu liiki näiteks looduskaitseala loomine päästaks. Paraku on kõnealuse teooria abil elurikkuse muutusi prognoosides vead kerged tekkima.

Olukorda, kus elupaiga kadudes kaob osa liike teooria ennustatust kiiremini, nimetatakse ökosüsteemi lagunemiseks. Mõiste tõi käibele looduskaitsebioloog Thomas Lovejoy, et kirjeldada Brasiilias Amazonase vihmametsade raie järel alles jäänud väikestes metsasaarekestes toimuvat. Raie järel tungis ere päikesevalgus sealsesse hämarasse alusmetsa. Nii said kahjustada hämaralembesed alusmetsataimed. Suuremad loomad nagu ahvid ja kaslased läksid mujale või surid kohapeal välja.

Sestap tegid Saksa integreeriva elurikkuse uurimiskeskuse (iDiv), Martin Lutheri Ülikooli (MLU) ja Helmholtzi keskkonnauuringute keskuse teadlased ülevaateuuringu, kus vaatasid läbi 123 varasemat teemakohast uurimust. Nad otsisid infot, mille abil prognoosida tulevikus elurikkuse muutusi olukorras, kus elupaigad kaovad ja vajavad kiiret kaitset.

Ulatuslik analüüs

Läbivaadatud 123 uurimust pärinesid kõikjalt üle maailma. Neis kirjeldati muu hulgas troopiliste vihmametsade raiejärgseid metsasaarekesi, tammiehituse käigus tekkinud järvesaari ja intensiivkasutuses maalappide vahele jäävaid looduskaitsealasid. Uurimustes leidus infot nii eri paikade taimestiku kui ka loomastiku kohta.

Varasemate uurimuste analüüsimise järel kinnitavad teadlased, et ökosüsteemi lagunemine on üha süvenev probleem. Ühtlasi otsivad nad viisi, kuidas luua realistlikum elurikkuse ennustusmudel.

Täpsemalt leidsid teadlased seose kaduva elupaiga suuruse ja elurikkuse vahel. Väiksematest elupaikadest võetud proovides oli vähem jälgi erinevatest isenditest, liikidest ja isegi kooslustest. Suurematest elupaikadest võetud samalaadsed proovid osutasid suuremale elurikkusele.

Uuringu ühe autori professor Jonathan Chase'i sõnul ei võta enamik elurikkuse ennustamise mudeleid ökosüsteemi lagunemise mõju arvesse. Nähtus on jäänud tähelepanuta, sest varem puudusid selged tõendid, kui tugevalt see ökosüsteeme ja erinevaid liike mõjutab.

Kokkuvõttes tähendab avastus Chase'i sõnul, et koos elupaikadega kaotsimineva elurikkuse hulka hinnatakse enamikes ennustustes liiga väikeseks.

Elupaiku ümbritsev maastik määrab palju

Ehkki ökosüsteemi lagunemise üldine mõju oli ilmne, leidus elupaigati ka erinevusi. Uuringu ühe osalise Felix May sõnul mõjutas ökosüsteemi lagunemise mõju ulatust elupaikade vahele jääva maa kvaliteet.

Kui elupaigaks sobivaid maasaarekesi ümbitses tuntavalt erinev maastik - näiteks asusid elupaiga ümber linnad või põllumaad -, lagunes elupaikade ökosüsteem palju kiiremini. Kui aga elupaiku ümbritsev maastik oli näiteks mahepõllumaa või muu vähem vaenulik keskkond, suri elupaigas välja vähem liike.

Uurijaid üllatas seegi, et Euroopas on ökosüsteemide lagunemine nõrgem. Kui mujal maailmas on elupaigad hakanud alles hiljaaegu kaduma, siis Euroopas kadusid need sageli juba sajandite eest. Uurijad oodanuks vastupidist, sest ökosüsteem peaks lagunema liikide kadudes aeglaselt. Euroopas asendusid kadunud liigid aga uute liikidega.

Uuringu tulemusi võiks pidada murettekitavaks, sest nende valguses osutuvad paljud elurikkuse kadumise ennustused üleliia optimistlikeks. Autorid ise eelistavad aga näha asja helgemat poolt ja loodavad tulemuste abil teha edaspidi tõepärasemaid elurikkuse prognoose. Paremate prognooside abil saavad võimuesindajad omakorda teha targemaid looduskaitsealaseid otsuseid.

Uuring avaldati ajakirjas Nature.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: