Robert Timmers Hollandist Utrechti Ülikoolist ja ta kolleegid kogusid andmeid enam kui 700 looduskaitseala kohta, kus on kaitse all metsalinnud. Alasid oli nii suuri kui ka väikesi, nii range- kui ka leebemeetmelisi.
 
Nüüd kirjutavad nad ajakirjas Frontiers in Ecology and the Environment, et üks hea kaitseala tunnus on piisav pindala: mida rohkem maad, seda rohkem liike.
 
See kehtib eriti suurte röövlindude kohta. Näiteks leidub pikksaba-kulli (Urotriorchis macrourus) Aafrikas ainult enam kui sajahektaristes metsatukkades.
 
Väiksemad kaitsealad on tõhusad aga ainult juhul, kui kaitserežiim on tugev: nende puhul on selgelt märgata, et tugevama kaitsega aladel on liike rohkem kui nõrgema kaitsega aladel.
 
Selleks, et nõrk kaitserežiim hakkaks märgatavalt mõju avaldama, peab kaitseala pindala olema vähemalt 175 hektarit.
 
Timmers ja kaasautorid nendivad, et ohustatud linnuliike kohtab suurema tõenäosusega just kaitsealadel kui neist väljaspool.

Näiteks Lõuna-Ameerikas Atlandi vihmametsas elavat palmi-pugalhokot (Pipile jacutinga) võimegi üksnes kaitsealadel kohata.
 
Uuring käsitles kõikvõimalikest eluslooduse rühmadest ainult linde, kuid autorite sõnul on linnustik väga hea üleüldise olukorra indikaator, sest linde on palju liike, linde elab üle maailma ja neil on ökosüsteemis tähtis koht.
 
Autorid loodavad, et nende uuring aitab looduskaitsjatel edaspidi veelgi targemini õigeid paiku kaitse alla võtmiseks välja valida.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.