Eriti kõnekas on pilt Taanis – veel veidi enam kui kümme aastat tagasi oli see viimane riik kogu Euroopas, kus ei olnud ühtegi rahvusparki. Tänaseks on loodud kokku viis suuremat kaitseala, kuid sealgi üritatakse looduskaitset ühildada erinevate majandushuvidega.

"Taani elurikkuse olukord on praegu väga, väga halb. Me oleme üks madalama elurikkusega riike Euroopas, kuna meil on nii palju põllumajandust – sellega on hõivatud üle 60 protsendi riigi pindalast," ütles riigi lääneosas tegutseva Blåvandi linnujaama juht Bent Jakobsen. Lahendus oleks suuremate maa-alade loodusele eraldamine, kuid see ei tule lihtsalt.

Tänaseks kuulubki linnujaama vahetu ümbrus Taani suurima, Vadehaveti rahvuspargi koosseisu. Tõlkes "mudamerd" tähendav Vadehavet on õigupoolest Taanile kuuluv osa Jüüti poolsaarest Friisi saarteni ulatuvast madalast merealast, kus maa ja mere piir on kohati peaaegu eristamatu ning muutub tõusu-mõõna tsüklites pidevalt. Teist nii suurt mõõnaga paljanduvat meretasandikku maailmas ei ole ning seetõttu on Waddenzee nime kandev ala kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja,

See on üks noorematest maastikest Taanis, kuna nagu Loode-Eestiski, toimub ka siin jääaja-järgne maakerge. Scallingi poolsaarel, kus maa juba selgelt mere üle võimu on võtnud, laiuvad ulatuslikud tuulte vormitud luitestikud.

"Kogu see ala on tekkinud tuulte ja Waddenzee tõusude-mõõnade tulemusena. See on üks Taani ja võib-olla ka kogu Põhja-Euroopa noorematest maastikest. Kõik need tuhanded hektarid düüne ja soolasoid on tekkinud vaid viimase 350 aastaga, mis on geoloogiliselt väga lühike ajavahemik," ütles Vadehaveti rahvuspargi projektijuht John Frikke.

Samas on sellised maastikud ka äärmiselt haprad. Frikke tõi välja, et kliimamuutustega kaasneva merevee tõusu tõttu võib meri kogu siinse piirkonna lihtsalt minema pühkida.

Noorukese rahvuspargi keskne probleem on aga looduskaitse ja inimtegevuse ühildamine. Tegu ei ole kaugeltki reservaadiga ning paljudel suurfirmadel on siin oma huvid. Muu hulgas on käimas mereala planeering, mille raames uuritakse uute allveekaevanduste rajamise võimalusi.

"Praegu tehakse selliseid merepõhja toormaterjalide ammutamise töid Taanis küllaltki väikesel piiritletud alal, kuid tulevikus võib see ka märgatavalt laieneda.Aga mida tähendaks see ümbruskonna loodusele, mida siinsetele rändavatele kaladele, näiteks siin käivatele lõhedele? See ei ole veel teada, aga valitsus peab selle kindlaks tegema," tõdes rahvuspargi ekspert Xenia Salomonsen.

Oma huvide eest seisavad mereala planeerimisel kalandus, naftatööstus, taastuvenergia, vesiviljelus. Looduskaitse on kaalutlustes vaid üks suhteliselt väike osa ning oma vastuolu tekib ka turismiga. Ühelt poolt on suurem külastatavus rahvuspargi loomise soositud tagajärg. Teiselt poolt on liivaluited aga tallamisele haprad.

"Turism muudkui kasvab ja kasvab ja see võib olla probleem, kuna turistid käivad igal pool ja see kahjustab taimestikku. Kui nad siin jooksmas käivad, siis häirib see linde ja rannas puhkavaid hülgeid. Üks aina süvenev probleem on meil näiteks lohesurfiga," kirjeldas linnujaama juht Bent Jakobsen turismi varjukülge.

Kuigi looduse eest seismine ei ole tulnud kaugeltki kergesti, on rahvuspargi projektijuht Xenia Salomonsen tuleviku osas optimistlik.

"Samas peame olema realistlikud ja oma probleemidega tegelema. Seetõttu on Euroopa Liit ka hea asi, kuna mõnes mõttes sunnib see meid tegema asju, mida me muidu võib-olla ei teeks," ütles Salomonsen.

Kui Taanis on tegemist rahvusparkides looduse säilitamisega, siis Saksamaa noorimas, Hunsrück-Hochwaldi rahvuspargis pingutatakse pigem selle nimel, et maastike metsik olek taastada. 2015. aastal loodud rahvuspark koosneb suuresti mägistest metsadest ja niitudest, mis on aastasadu kestnud inimtegevusest praeguseks mõjutatud.

Ometigi on see üks paremini säilinud piirkondadest Saarimaa ja Rheinland-Pfalzi liidumaadel ning mõlema ainus rahvuspark. Looduse suhteliselt heast olukorrast annab tunnustust ka tõsiasi, et Hunsrück Hochwaldis asub ka üks Euroopa metskassi olulisematest asurkondadest. Siinsele maastikule on iseloomulikud metsad, niidud, liustike kulutatud rusunõlvad, aga ka toitainerohkest vooluveest märjad sood ehk lodud, mis teevadki Hunsrück-Hochwaldi eriliseks.

"Saksamaa on elanikkonna suurust arvestades väike maa. Me oleme väga tiheda asustusega ja seetõttu pole meil täiesti looduslikku maastikku peaaegu üldse alles. Seega tuleb mõelda, mida saaksime teha keskpikas ja pikas plaanis, et anda loodusele taas rohkem ruumi. See vastab ka ÜRO jätkusuutlikkuse eesmärkidele. Seal on enamate kaitsealade vajadus loodusele selgelt kirjas, ka Saksamaa on endale kohustuse võtnud ja see tuleb nüüd ellu viia. See on ajastu ülesanne," ütles rahvuspargi loomise juures olnud Trieri Ülikooli veeökoloogia professor Stefan Stoll "Osoonile".

Hetkeks, kui sakslased rahvuspargi loomiseni jõudsid, vajas piirkond siiski põhjalikke taastamistöid. Näiteks olid paljud lodud metsatööstuse poolt kuivendatud ja kuusikuteks kujundatud. Nüüd on neid eri meetoditega taastatud – kraave kinni pandud, metsi raiutud. Teadlastele nagu professor Stoll on need alad omamoodi uurimislaboriks, milles viiakse praegu läbi põnevat eksperimenti.

Esialgsed tulemused näitavad seejuures, et taastamistöid võib pidada edukaks. Muu hulgas toob ka Saksamaa föderaalne looduskaitseamet Hunsrück-Hochwaldi välja kui üht riigi elurikkuse tuumikala.

Looduskaitsetöö ja bioloogiliste uuringute kõrval on Hunsrück-Hochwaldis tähtis roll ka loodusharidusel. Igal nädalal saabub siia külalisi, kes lähevad pargivahtidega retkedele. Perede suureks lemmikuks on rahvuspargi servas asuv metsloomade varjupaik ja liigikaitsekeskus, kus saab hea õnne korral näha ka kuulsat, ent pelglikku metskassi.

Rahvusparki käsitletakse tervikuna, mis võimaldab kestliku elujärje nii siinsele loodusele kui kogukonnale. Hiljutine põhjalik regionaalarengu uuring kinnitab, et tekkinud loodusturism on kohalikele märgatavalt raha sisse toonud.

"Põhitulemus on see, et seni tehtud uuringud, mis keskenduvad külastajatele ja ainult raha hulgale, mida külastajad kohapeal kulutavad, näitavad suhteliselt vähe. Näiteks tegime kindlaks, et viimasel kuuel aastal on voolanud ainuüksi siinsesse regiooni üle kaheksa miljoni euro. Need kaheksa miljonit eurot on viinud investeeringuteni 17-18 miljoni euro väärtuses, mis omakorda on läinud suures osas kohalike käsitööettevõtete edendamiseks," ütles uuringus osalenud Saarimaa Tehnikakõrgkooli turismiuuringute professor Achim Schröder.

Ka Vadehaveti rahvuspark Taanis on toonud kohalikele uusi võimalusi, seda ennekõike turunduse kaudu. Näiteks on sealsete lihaveiste liha populaarne Kopenhaageni ökoturgudel. Kohalik pruulmeister Tommy on aga rahvuspargi administratsiooniga seljad vastakuti pannud ja toonud turule rahvuspargis olulise mustviirese nimelise õlle. Iga pudeli müügilt annab ta viis Taani krooni (ligikaudu 0,67 eurot) rahvuspargile mustviirese kaitseks.

"Kõik inimesed siin kandis on väga huvitatud looduse kaitsmisest, kuna see on ju meie elu alus. Me saame siit leiva lauale ja me lihtsalt ei saa nendel tundlikel aladel vanamoodi tööstusliku põllumajandusega edasi minna," ütles õllepruulija.

Ajakirjanike lähetusi toetas Euroopa Parlament.