Inimkond kasutab planeedi maismaad piirkonniti väga erineval määral. Umbes pool maismaast on intensiivselt rakendust leidnud kas linnade, põllumaa, karjamaa või kaevanduste all. Ülejäänud poolt maapinnast mõjutab inimene suhteliselt vähe, leidsid California Davise Ülikooli teadlased. 

Nad võrdlesid oma uuringus nelja värsket maailma maakasutuse kaarti. Uuringus selgus, et umbes 15 protsenti maismaast ja 10 protsenti ookeanivetest on mingil moel kaitse all. Tulemus on aga kesine, kui arvestada, et keskkonnakaitse organisatsioonid nagu Nature Needs Half ja Half-Earth Project nõuavad, et aastaks 2030 võiks kaitse all olla 30 protsenti maapinnast ja veest. Aastaks 2050 võiks kaitstud olla pool Maa vetest ja maapinnast.

Uuringu põhiautori Davise Ülikooli eluslooduse- ja kalabioloogia muuseumi järeldoktori Jason Reggio sõnul on uuringu tulemused innustavad. Kui kiirelt reageerida, on veel väike võimalus säilitada ligi pooled planeedi maa-alad suhteliselt puutumatuna.

Puutumata loodusmaastikud on olulised, sest need puhastavad õhku ja vett. Ühtlasi osalevad need aineringluses, tagavad viljakama mulla ja taimede tolmeldatuse ning lõhustavad jääkaineid.

Koroonaviiruse õppetund

Uus koroonaviirus läks liikvele Hiina elusloomatugudelt, kus see levis nahkhiirtelt inimesele. Uuringu ühe autori Põhja-Carolina Catawba Kolledži geoinfosüsteemide ja looduskaitse professori Andrew Jacobsoni sõnul saaks COVID-19-, Ebola- või linnugripilaadseid haigusi edaspidi vältida. Tema sõnul aitaks juba sellestki, kui inimesed lõpetaks elusloodusega kauplemise ning hoiaks käed looduslikest elupaikadest eemal.

Jacobsoni sõnul aitaks inimtegevuse mõju ohjeldada tark maakasutuse arengukava. Nii piirkonna kui ka riigi tasandil tuleks välja valida põllumajanduseks või linnaehituseks sobivaimad alad. Vähe kasutatavad loodusmaastikud oleks tema sõnul aga mõistlik juba eos kaitse alla võtta.

Tundrast kõrbeni

Puutumata aladest suurimad on boreaalsed metsad ja tundrad Põhja-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Samuti lähevad puutumata alade alla suured kõrbelahmakad näiteks Aafrikas ja Austraalias. Põllumajandusest on nad kõrvale jäänud liigse külma või kuiva tõttu.

Uuringu kaasautori Marylandi-Baltimore'i Maakonna Ülikooli geograafia professori Erle Ellise sõnul ähvardab inimtegevus elupaiku just Maa soojemates piirkondades. Siiski on pool maakerast seni suurema kasutuseta, mis ei tähenda, et seal ei elaks inimesi, karjatataks loomi või ei kaevandataks maavarasid säästlikul moel.

Autorite sõnul tuleks uuringu valguses leida keskkonakaitses tasakaal põllumajanduse, asustuse ja ressursihanke ning elurikkuse vahel. Kui see tasakaal saavutatakse, on ka ambitsioonikana kõlavad keskkonnakaitse eesmärgid käeulatuses.

Uuring ilmus ajakirjas Global Change Biology.