Kuidas Maailma Seemnepangal tänavu läinud on?

2020 on meile oluline aasta, kuna pärast kaks aastat kestnud renoveerimistöid oleme alates veebruarist taas avatud. Lõime maja läikima ja tähistasime suurelt – enam kui 30 geenipanka üle kogu maailma saatis meile uusi seemnepakke ja meie kogu täienes sadade tuhandete eksemplaridega. Mõned kilomeetrid eemal asuvas Longyearbyenis toimus ka konverents, kus arutlesime ex situ säilitamise üle. Loodame aasta lõpus taas kohtuda, et võtta fookusesse bioloogiline mitmekesisus ehk elurikkus. On aeg, et ka selles valdkonnas algaks uus ajastu.

Maailma Seemnepank sümboliseerib rahvusvahelist teaduskoostööd ja peegeldab ka kliimamuutuste ajastu inimese lootuseid ning hirme. Meedias nimetatakse seda sageli viimsepäeva varasalveks. Kas teile ei tundu, et säärane võimas kujund annab inimestele alusetu turvatunde ja juhib tähelepanu kõrvale peamisest ehk elurikkuse küsimusest?

Jah, see on absoluutselt tõsi. Nägemus Svalbardil asuvast seemnepangast kui viimsepäeva varakambrist on täiesti vale. Oleme väga tänulikud nendele meediaväljaannetele, kes aitavad kaasa selle kuvandi muutmisele.

See, mida me hoiame, pole mingi abstraktse saja aasta pärast tuleva viimsepäeva tagavara, mis meid võluväel päästab. Meie töö on vajalik nende paljude iga päev üle kogu maailma toimuvate viimsete päevade trotsimiseks.

Elurikkus väheneb pidevalt nii põldudel kui ka kehvasti juhitud geenipankades, kus pole ruumi ega raha korraliku jahutussüsteemi jaoks.

Mida inimesed toidutaimede elurikkuse kohta teadma peaksid?

Lühidalt kokku võttes võib öelda, et elurikkus on hävimas. Põllumajandus on muutunud tööstuslikuks ning toetutakse mõnele üksikule liigile ja sordile. See on väga riskantne, kuna elame kliimamuutuste ajastul. Nii looduslik keskkond kui ka kahjurid ja haigused on muutumas. Kuna me ei tea, mida tulevik toob, peaksime olema valmis ka asjaoludeks, mida me ei suuda ette ennustada.

Parima võimaluse ellu jääda annab meile see, kui suudame säilitada võimalikult palju mitmekesisust. Elurikkus aitab luua uusi sorte, mis suudaksid hoolimata kõrgematest temperatuuridest, põudadest, kahjuritest, haigustest ja maastikupõlengutest siiski vastu pidada.

Teine suur teemaring puudutab tervislikku toitumist. Ligi kaks miljardit inimest kannatavad alatoitumuse all. Osa neist on varjatud nälja ohvrid. Olgugi, et kaloraaž oleks justkui piisav, toituvad nad väga ühekülgselt ja nende organism ei saa piisavalt vitamiine ega mineraale.

Tahaksime, et kogu inimkonnal oleks võimalik toituda mitmekülgselt ja tervislikult. Selle eesmärgi saavutamisel mängib olulist rolli ka põldurite käekäik. Kui neil oleks võimalik eemalduda praegusest mudelist, kus kõik läheb järjest ühetaolisemaks ning selle asemel teenida raha mitmet sorti viljade tootmisest, tuleks see kõigile kasuks.

Räägime ka seemnepanga praktilisest korraldusest. Saan aru, et hetkel on teil ligi miljon erinevat sorti ning neist igaüht esindab viissada seemet. Ruumi on teil aga lausa nelja ja poole miljoni sordi jaoks, seega ruumipuuduse üle te kurta ei saa. Töötate samal põhimõttel nagu pangad, kes võtavad inimeste raha küll enda kätte, ent omanikuks jääb siiski deposiitor. Seega ehkki teil on maailma kõige suurem seemnekogu, ei kuulu ükski hõbedane pakike otseselt teile, vaid teistele seemnepankadele, kes on teid nendega usaldanud. Kuidas elu igikeltsa sees huugavates hiiglaslikes külmkappides õigupoolest käib? Kui palju inimesi igapäevaselt sellega hõivatud on?

Tegelikult kohapeal ei olegi mitte kedagi. Hoidlad on täiesti suletud. Teadustööd seal ei toimu ja seemnepangal endal mingit püsikollektiivi pole. Hoonet haldab Norra valitsus ja kord nädalas kontrollitakse tehnosüsteeme. Longyearbyenis istuvad inimesed aga ööpäevaringselt arvutiekraanide ees ja jälgivad seemnepangas toimuvat turvakaamerate vahendusel. Seega pole hetkegi, mil keegi ruumidel silma peal ei hoiaks.

Kuidas materjal teieni jõuab ja mil moel teete kindlaks, kas paki sisu vastab kirjadele?  

Harilikult toob kastidesse asetatud seemnepakid kohale DHL või mõni teine transpordifirma, kelle teeninduspiirkond nii kaugele põhja ulatub. Mõnikord reisib kastidega kaasa ka seemnete omanikuks oleva seemnepanga esindaja. Teinekord usaldatakse kogu asjaajamine Svalbardil toimetavate Norra ametnike kätte.

Turvanõuete hulka kuulub harilikult röntgeni abil kastide sisu uurimine, aga peale selle suurt midagi ei tehta. Kaste ei tohi mingil juhul avada ja nad jäävad selle seemnepanga omandiks, kes nad Svalbardile on saatnud.

Mis süsteemi järgi te neid hoidla riiulitele paigutate?

Püüame ühe omaniku saadetud materjali koos hoida ja tänu märgistusele saab kohe aru, mis seemned mingi konkreetse kasti sees on. See on oluline juhul, kui mõni geenipank palub oma seemned tagasi saata. Siiamaani on seda ette tulnud vaid ühe korra.

Süüria kodusõja käigus kannatas Aleppos asunud seemnepank palju kahju ning hiljem Liibanoni ja Maroko harudes tegevust jätkates palusid nad Svalbardil asunud materjalid tagasi saata, et oma kollektsioon taastada. Kui nad olid seemned mulda pannud ja neid seeläbi paljundanud, rändas värskendatud geneetiline materjal uute seemnekottide näol jälle Arktikasse tagasi.

Maailma Seemnepanga ülim eesmärk ongi hoida turvakoopiaid juhuks, kui mõni geenipank kuskil maailmas satub suure tormi või tulekahju ohvriks või kogeb mingit muud laadi häiringut. Siis saab kogu duplitseeritud materjali Svalbardilt originaalasukohta tagasi saata ja kadusid minimeerida.

Ega see polegi meil nii vana koht – asusime tööle 2008. Kui jääme vanemaks ja meil on juba rohkem kui 20 aastat turjal, siis peab hakkama meile saadetud duplikaate värskendama ja selleks tuleb need koju tagasi saata. Nende omanikuks olev kohalik geenipank paneb seemned mulda, laseb neil kasvada, korjab uued seemned kokku ja saadab värskendatud kollektsiooni tagasi Svalbardile.

Seda materjali edasi-tagasi liigutamist hakkab lähitulevikus olema palju rohkem kui seni. Mõnda liiki tuleks värskendada iga 20 aasta järel, teisi aga 30 või 50 aasta järel.

Kes selle kõige eest maksab?

Globaalsesse põhja kuuluvad maad maksavad üsna madalat standardtasu. Globaalse lõuna hulka liigitatavates riikides asuvate geenipankade jaoks on aga kõik alates duplikatsioonist lõpetades transpordi ja registreerimisega täiesti tasuta. Kulud katab rahvusvaheliste organisatsioonide loodud mittetulunduslik elurikkuse eest seisev organisatsioon Global Crop Diversity Trust, mille palgal ka ma ise olen. Toetame kohalikke seemnepankasid ja teadustööd, mis on seotud taimede geneetilise materjali säilitamisega.

Lõpetuseks ka üks isiklikum küsimus. Teie asutuse kodulehel on kõigi töötajate tutvustuses välja toodud ka nende lemmikviljad. Miks on teie oma tomat?

Sest ma armastan tomateid! Nad näevad toredad välja, nad on mõnusalt värsked ja punased... Neil on tuhandeid erinevaid maitseid ja sadu erinevaid sorte. Tomat maitseb imeliselt ja on absoluutselt tervislik ning viib keele alla. Ma armastan tomateid pizzal, salatis, pastakastmes, igal pool!

Eesti hoiab Maailma Seemnepangas 26 taimeliiki

Maaeluministeeriumi sõnul läks esimene Eesti saadetis Teravmägede poole teele 2018. aasta veebruaris. Kokku 133 fooliumpakikesse mahutati 26 taimeliigi esindajad.

Kollektsiooni kuulus nii Eestis aretatud odrasorte, Pepsiäärse sibula seemneid kui ka Naissaare ja Ruhnu ristikute ning teiste loodusest kogutud liblikõieliste ja kõrreliste heintaimede seemneid.

Järgmine Eesti seemnete saadetis hakkab Svalbardi poole reisima 2021. aastal. Seemnete hoiustamine on meile tasuta, katta tuleb vaid saatekulud.