Todd Ehlers ja Andrea Madella Tübingeni Ülikoolist uurisid maavärinate ja mäekerke seost nii Tšiilis kui ka Jaapanis. Mõlemad maad asuvad suurte maakoorelaamade piiril, sellest tulenevad ka sealsed värinad ja kerked.

Tšiilis näiteks surub Vaikse ookeani idaosa all laiuv Nazca laam end äärtpidi Lõuna-Ameerika laama alla. Sellest survest koguneb Lõuna-Ameerika laama sajandite jooksul suuri pingeid, mis mõnel hetkel võivad maavärinana lahvatada ja kergitada seejuures natuke ka Andide mäestikku, mille kõrgemad tipud küünivad tänapäeval peaaegu seitsme kilomeetrini merepinnast. Jaapan asub aga lausa kolme-nelja laama kokkupuutepiirkonnas.

Ehlers ja Madella analüüsisid mitmesuguse tugevusega maavärinate kohta kogutud andmeid ja uurisid nende toimet pinnamoele.

Selgus, et väga tugevate maavärinate korral, mille magnituud on näiteks üheksa, võib maapind küll märgatavalt kummi minna, kuid suurem osa sest kerkest vajub enamasti hiljem tagasi alla.

Seevastu keskmise tugevusega värinad, magnituudiga neli või viis, mille kese on 30-60 kilomeetri sügavusel, ei põhjusta ühekaupa võttes kuigi suuri kerkeid. Kuid need kerked on palju püsivamad ja kumuleeruvad ajapikku.

Ehlers ja Madella kirjutavad ajakirjas Nature Communications, et väiksemate maavärinate rolli mäestike kerkes on seni selgelt alahinnatud, kuigi tegelikult on see roll lausa peamine.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25