Tavaarusaama kohaselt Eestis maavärinaid ei ole. Geoloogiateenistuse vanemgeoloog Heidi Soosalu sõnul on see mulje aga petlik: "Ka Soomes olid maavärinad haruldased, kuni seismojaamade võrk muutus sedavõrd tihedaks, et seni märkamata jäänud sündmused suudeti registreerida ja identifitseerida." Tema sõnul tuvastatakse põhjanaabrite pool nüüd igal aastal lausa kümneid maavärinaid.

"Maapõues edastuvad seismilised lained riigipiiridel ei peatu ja ehkki meie maavärinad on pigem väikesed, kõnelevad nad siiski aktiivsete rikete olemasolust," kinnitab Soosalu. Ta toob võrdluseks, et samuti maavärinate mõttes pigem rahulikus Belgias on seismojaamasid 40, seejuures on riik pindalalt Eestist väiksem.

Seire tuvastab nii värinaid kui plahvatusi

Geoloogiateenistuse direktor Sirli Sipp Kulli sõnul on lisaks looduslikele maakoore liikumistele oluline hoida silma peal ka inimtekkelistel sündmustel, nagu näiteks lõhkamised karjäärides või pommikatsetused.

Pikaajaline seireinfo on vajalik ka pumphüdroelektrijaamade rajamisel ja geotermiliste süvapuuraukude planeerimisel, mis on seotud maasoojusenergia tootmisega. Samuti ei saa Sipp Kulli sõnul tõsiselt debateerida võimaliku tuumajaama rajamise ega tuumajäätmete lõppladestuspaiga asukoha üle ilma pika-ajalise seismoseire olemasoluta.

Soosalu sõnul ongi praegu oht, et vaid praegustele Arbaveres, Matsalus ja Vasulas asuvatele seismojaamadele toetudes jäävad paljud olulised seismograafilised sündmused märkamata. "Võib ka juhtuda, et mõni lõhkamine läheb maavärinate nimekirja või vastupidi, ja see viib meid valede arusaamade ja valede järeldusteni."

Pikemas perspektiivis võivad vananenud seismojaamad töö lõpetada. Kui ka Soomest projekti raames juurdelaenatud seadmed ühel hetkel tagastatakse, ei pruugi Eesti enam keskkonnaseire seadust täita, muretseb Sipp Kulli.

Hind ja kasu

Just tänu Soome seadmetele ongi viimastel aastatel töös olnud ka seitse ajutist seismojaama, ehk andmeid kogutakse kokku kümnest jaamast.

Geoloogiateenistus soovib aga rajada veel viis alalist jaama. Sirli Sipp Kulli sõnul maksab ühe jaama aparatuur ligi viisteist tuhat eurot. "Jaamavõrgu töös pidamine on aga üsna odav: sisuliselt läheb vaja vaid veebiühendust ja piisavat kettaruumi arvutis," kirjeldab ta.

Seni Eesti ainus seismoloog Heidi Soosalu loodab, et saab peagi ka vähemalt ühe kolleegi: "Inimtegevuse jälgimine on seismoloogias kasvav uuringuvaldkond. Näiteks 2020. aastal viidi Belgia eestvedamisel läbi rahvusvaheline uuring, mis seismogrammide inimtekkelise taustfooni vaibumise baasil näitas ära, millised riigid pandi Covid-19 pandeemia esimese laine tõttu lukku ning millal piiranguid jälle leevendati."

Samuti on seismoloogide panust tarvis seoses uute suundadega energiamajanduses.

Maasoojuse kasutamine paneb maa värisema

Seni on geotermaalset energia kasutuselevõtuga silma paistnud näiteks Island, USA ja Jaapan. Viimasel ajal täiustatud tehnoloogia võimaldab aga süvapuuraukude kaudu maapõueenergiat kasutada ka kohtades, kus sellele pole kerget ligipääsu.

See võib aga kaasa tuua nn. indutseeritud seismilisust, ehk inimtekkelisi maavärinaid, kuna maa-alune pingeväli muutub.

Näiteks Helsingis ongi sellega juba probleeme olnud, mistõttu linna piirkonda on hiljuti rajatud kolm uut seismojaama. Kindlasti saavad kogutud andmed mõjutama ka võimaliku Tallinn-Helsingi tunneli rajamist ning Sipp Kulli sõnul oleks hea, kui Eesti saaks ka omalt poolt täpse andmestikuga panustada.

"Nii tavapäraste lõhkamiste kui ka tuleviku ehitusprojektide puhul on tähtis tavakodanike kui ka arendajate jaoks, et on olemas Eesti riigi poolt kogutud erapooletu, faktipõhine ja võimalikult täpne informatsioon erinevate seismiliste sündmuste osas," selgitab Heidi Soosalu