Rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas Luca Dal Zilioga Ameerika Ühendriikidest Pasadenast California Tehnikainstituudist võttis ette enam kui 200 varem tehtud uuringut, mis käsitlesid Himaalaja mäestiku kerkimist.

Nad sättisid uuringute põhjal kokku ülevaatliku tervikpildi, kuidas praeguseks ajaks maailma kõrgemaiks saanud mäed on aegade jooksul arenenud.

Nad kirjutavad ajakirjas Nature Reviews Earth & Environment sellest, kuidas Himaalaja mäestik on üleüldise aeglase kerkimise vahele mõnikord ka kiiresti uuesti madalamaks jäänud.

Madaldumiste põhjuseks on olnud suured maavärinad. Kerkimist tõukab tagant aga India laam, mis trügib järjekindlalt vastu hiigelsuurt Euraasia laama.

Teadlaste sõnul võib piltlikult öelda, et Himaalaja justkui hingab, aeglaselt sisse ja kiiresti välja. Kerkimine jääb maakoore visa liikumise tõttu lõppkokkuvõttes aga peale.

Hulga andmeid said teadlased 2015. aastal Nepalis hävingut külvanud Gorkha maavärinast ja selle järeltõugetest.

Mõnedelt satelliitidelt tehtud radarülesvõtetelt paistis siis muu seas, et Džomolungma mägi võis olla pärast maavärinat umbes meetri jagu madalamaks jäänud, aga järgnenud kuudel tundus jälle, et mäe kõrgus siiski umbes 60 sentimeetri ulatuses taastus.

Gorkha värina magnituud oli tervelt 7,8, kuid selles vabanes siiski ainult pool Himaalaja alla kogunenud pingetest. See tähendab, et tegelikult on Himaalaja võimeline palju enamaks. Aastal 1950 mägesid raputanud maavärina magnituudiks mõõdetigi lausa 8,6.

Himaalaja järjepideva kerke ja ajutiste tagasilanguste ajalugu senisest paremini tundes suudavad seismoloogid loodetavasti piirkonna elanikke tulevaste suuremate maavärinate eest natukenegi aegsamini hoiatada.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25