Praegu võivad läänemaailmas elavad inimesed lohutada end Ausi sõnul mõttega, et paar korda kantud riided saab saata arengumaadesse. Pealtnäha on tegu isegi humanitaarabiga. Reaalsuses lõpetab suur hulk sinna saadetud rõivaid prügimäel. Lisaks viskab keskmine Euroopa Liidu elanik aastas ära 11 kilogrammi jagu tekstiilitooteid.

"Rõivad, mis ei lähe Eestis prügilasse, vaid kogutakse kokku ja saadetakse näiteks Keeniasse, Aafrikasse, tekitavad seal kirjeldamatult suuri probleeme, alates keskkonnaprobleemidest kuni selleni välja, et selle odava jama tõttu on kohalik moe- ja tekstiilitööstus välja surnud. Me saadame sinna sisuliselt oma prügi, neid ei ole seal kellelgi sellises mahus vaja," viitas Aus saates "Uudishimu tippkeskus".

Kaks lahendust

Probleemi on tema hinnangul süvendanud disainiloogika. Ehkki näiteks Euroopa Liit seadis sel kevadel 2025. aastaks eesmärgiks tekstiilijäätmete eraldi kogumise, suudetakse sellest praegu ümber töödelda ja uuesti ringlusse saata vaid väikest osa.

Kuna rõivad peavad eeskätt head välja nägema, kasutatakse nende valmistamiseks mitmeid erinevaid materjale. Nende hiljem üksteisest eraldamine on raske ja sageli võimatu. "Me räägime kogu aeg jäätmekäitluse probleemist, aga me peaksime rääkima disainiprobleemist. Miks me disainime tooteid, millega pole pärast midagi peale hakata?" arutles professor.

Tootjate survestamiseks võiks osta keskkonnateadlikult poodeldes tooteid, mis on valmistatud täielikult monokiust või seal oleks ühte tüüpi kiu osakaal võimalikult suur. "Näiteks 100-protsendilisest puuvillast riie läheb Euroopas väga lihtsalt keemilisse ja mehaanilisse ümbertöötlusesse," märkis Aus. Tema enda disainivates rõivatööstuse jääkidest valmistatud toodetes leidub monokiudu vähemalt 90 protsenti. Ehkki puuvillakiudude pikkus lüheneb iga uue ringiga, võimaldaks see kasutada neid mitmeid kordi.

Professor nentis, et tagantjärele kasutatud riietest lõnga tegemiseks sobiva toormaterjalini jõudmine on praegu keerukas. "See protsess on pikk, see on käsitöö ja väga kallis. Lõpuks võid saada tulemuseks lõnga, mis on katsetusteks väga tore, aga masstootmiseks ei sobi. On arusaadav, miks paljud kaubamärgid, kes tahavad toota tooteid, mida kohe turule panna, ei viitsi investeerida sellisesse tootearendusse," sõnas Aus.

Ehkki kohalikul turul konkurentsivõimelise lahenduseni jõudmine pole veel sugugi kindel, teeb ta praegu kolleegidega selle nimel koostööd Läti teadlastega.

Tarbijad peaksid aga meeles pidama, et rõivastelt siltide ära lõikamisel on nende uuesti ringlusesse saatmine märksa keerukam.

Teine ja kergemini rakendatav võimalus moetööstuse jalajälje vähendamiseks on väärtustav taaskasutus. Lihtsalt öeldes annab rõivaid kokku panna väga väikestest tükkidest. Neid, mis praegu rõivaste valmistamisel üle jäävad. "Tööstuslik väärtustav taaskasutus aitab ennekõike vähendada jäätmeid suurtööstuses ja seeläbi keskkonnamõju alla tuua. Taolise toote keskkonnajalajälg on siis peaaegu olematu, sest kõige suurem keskkonnajalajälg tuleb materjali tootmisest," sõnas Aus.

Isemajandav Eestis

Pikemas plaanis aitaks vähendada keskkonnamõju ka kohalike kiudude tootmine. Puuvilla tootmine nõuab sarnaselt naftapõhistele kiududele olemuslikult äärmiselt palju vett. Ühe kilogrammi puuvillakiu valmistamiseks võib kuluda seda kuni 10 000 liitrit.

"Meil on väga palju kohalikke materjale, mida me ka ajalooliselt kasutanud oleme, näiteks lina. Paraku on linatööstus väljasurnud. Kanepit saab meie kliimas väga hästi kasvatada. Meil on lammas. Meil on neid võimalusi teha kvaliteetset rõivast selliselt, et ära katta 1,3 miljonit küll ja küll, lisaks ümbertöötlus, millega selles regioonis samuti väga tugevalt tegeletakse," viitas Reet Aus. Viimase arendamises on näiteks Soome Eestist tema sõnul ees umbes 15 aastat.

Isegi keskkonnasõbralikumate alternatiivide leidmisel peaksid aga inimesed tema sõnul peeglisse vaatama ja endalt küsima, kas uue rõivaeseme soetamisest saadav emotsionaalne on seda tõesti väärt.

"Hoolimata sellest, et räägime ringmajandusest ja jätkusuutlikkusest, siis seesama masstootmine kasvab jätkuvalt ja kiirmoe brändid teenivad korralikke kasumeid. Ületarbimist põhjustab üsna tihti seesama odav hind, mis on saadud arengumaades kulude optimeerimisega. Nii lihtne on osta endale 19-euroseid teksapükse iga kahe kuu tagant, 300-eurosid enamus inimesi ei osta endale. Kui sa oled aga seda teinud, käid nendega nii kaua, kuni need on ribadeks," nentis Aus.

Vaata neljapäeval õhtul saates "Uudishimu tippkeskus", kas või kuidas saaks muuta Eestit isemajandavamaks ka põllumajanduse ja energeetika vallas.